LUNEST

SALADUS: Peatselt valmiv narkomaanide infobaas peab välja kannatama jõhkra häkkimissurve

Staažikas narkopolitseinik Kaido Kõplas nentis juba ammu, et aastas sureb meil üledoosi tõttu kümmekond inimest, sest info sõltlaste ravi kohta on kaootiline ja see võimaldab mustale turule müüa raviks tarvitatavat, kuid ka kaifiks sobivat metadooni. Nüüd kavatsetakse segadusele piir panna: ravil olevad narkosõltlased jäetakse anonüümsusest ilma ja koondatakse nende paremaks jälgimiseks ühte andmebaasi kokku.

Praegu paigutatakse kõik narkoravi juhud narko andmekogusse (NARIS), mida peab Tervise arengu instituut (TAI). Andmed sisestatakse nõnda, et patsiendi isikut ei ole võimalik otseselt tuvastada. Iga patsient, kes on sõltlaseks tunnistatud ja ravile suunatud, saab unikaalse koodi, mis seotakse tema raviandmetega. Muuhulgas tähendab see, et kui keegi läheb ravile teist või kolmandat korda, siis saab ta jälle uue koodi ja seega ei ole sõltlase “haiguslugu” võimalik tervikpildina hinnata. Rääkimata, et NARIS-e andmeid ei ole praegu võimalik seostada kas või surma põhjuste, nakkushaiguste, tuberkuloosi- või rahvastikuregistriga.Mõistagi on iga inimese terviseandmed konfidentsiaalsed. End ravivate narkomaanide puhul on need justnagu topelt kaitstud, sest iga ravijuht on NARIS-es seega varjatud anonüümse koodiga, millest võib välja lugeda vaid isiku vanuse.

Sellise põhjaliku anonüümsuse kindlustamisel on muidugi lihtne põhjus. Isegi kui keegi häkiks tavalisse kinnisesse terviseandmebaasi, paneks teada saamine, et mõni huvialune põeb näiteks suhkruhaigust, tema tööandjat vaid õlgu kehitama. Kui aga kellelgi jääb külge “märk” kas või hulga aastate tagusest narkosõltuvusest, olgugi et ta on aastaid olnud “puhas”, jääbki see teda jälitama. Seega mis on NARIS-es sisalduva kõrval väärt tähtsad riigikaitsesaladused! Üsna vähe, sest igapäevaelus pole neil – erinevalt NARIS-est – erilist praktilist väärtust.

Küberajastu käsitööMõistagi ei saa praeguse anonüümse ja juhtumipõhise andmebaasi ehk NARIS-e puhul rääkida adekvaatsest narkostatistikast – või teadustöödest ja uuringutest. “Eestis on narkoalane statistika suht-koht olematu, aeg-ajalt jääb arusaamatuks, kust kohast numbreid võetakse,” ütleb nõustaja Jaan Väärt. “Kui andmete isikustamine aitaks aru saada, kas üks või teine raviprogramm aitab, tundub see mõistlik. Praegu me ei leia juhtumite arvu tagant inimeste arvu.”

Tervise arengu instituudi jaoks, mis NARIS-t peab, jääb see andmebaas praegusel kujul üsna väheväärtuslikuks. Ometi tuleb Eestil esitada narkoolukorra kohta andmeid igasugustele rahvusvahelistele organisatsioonidele – näiteks ÜRO aidsiprogrammile ja Euroopa narkoseire keskusele. NARIS-e põhjal, millest saab küll aimu vaid ravijuhtude hulgast, need andmed seega kuidagi tuletatakse.

Saamaks mingitki sisulist ülevaadet, olid kolm TAI töötajat praegusel küberajastul, 2017. a sunnitud läbi käima kõik asendusravi pakkuvad ravikeskused. Saamaks uuringuandmeid, tuli kõik metadooni asendusravi saavate patsientide toimikud käsitsi läbi lapata. Näiteks metadooni kohta peetakse võõrutuskeskustes patsiendikaarte. Kuid need ei asu arvutisüsteemis.

Siinkohal veel üks aspekt: kui kõik ravijuhtumid on anonüümsed, siis ei tea ei ametnikud, arstid ega tervishoiujuhid, kui mitmes sõltuvuskliinikus reaalselt ravialune ennast arvele on võtnud. Vahel üritatakse uurida kuidagi ümbernurga, sest psühhiaatridki nõustavad korraga mitmetes kohtades. Jääb vaid oletada, kui palju sõltlane X on kusagilt enda ravimiseks metadooni saanud, ja mida ta selle metadooniga teeb. Kas ravib ennast sellega nagu kord ja kohus, või kaob see kuhugi kahtlasel viisil. Tavaline skeem on see, et ravitakse end korraga mitmes kohas ja ühest saadud metadoon läheb endale, teist müüakse sõltlastele.

Kõige selle taustal tekib kummaline tunne, kui lugeda Eesti ühe kogenuma narkopolitseiniku, Põhja prefektuuris narkovastast üksust juhtinud Kaido Kõplase magistritööd (2015) metadooni tungimisest Eesti narkoturule. Seda just arvukate küsimärkidega seoses, mis metadooni levikut Eestis puudutavad. Tundub, et isegi kogenud narkopolitseinik pidi vaeva nägema, et metadooni levikust mustale turule pilti kokku saada. Praegu töötab Kaido Kõplas Lääne prefektina.

“Kui narkomaan saab asendusravi, mille tarbeks kirjutavad talle ravimeid välja eri arstid, kel puudub teadmine, millist ravimit ja millises koguses on inimesele varem raviks välja kirjutatud, siis see võib tekitada olukorra, kus kanged ravimid satuvad valedesse kätesse ja neid müüakse edasi ebaseaduslikult,” ütleb Kõplas nüüd. “Seetõttu on narkomaanide asendusravi isikustamine vajalik samm. See aitaks piirata keelatud ainete levikut ja vältida narkomaanidel üledoosi.”

Rüüpab siit ja rüüpab sealt

Toona Põhja prefektuuris narkovastast üksust juhtinud Kõplas oli sunnitud magistritööd koostades mõnelgi juhul tõdema, et paljude oluliste asjaolude kohta lihtsalt ei ole andmeid. “Aine, mis on kasutusel sõltuvusravis asendusainena ning mille manustamine toimub kontrollitud süsteemis kindaksmääratud reeglite kohaselt, satub seega kinnisest süsteemist tänavatele, kus põhjustab üledoosisurmasid,” kirjutas Kõplas metadoonist. “Ühe puuduva lülina ei ole Eestis alusandmeid, et uurida, kui paljud neist surnutest olid sõltuvusravil.”

Pole mingit põhjust arvata, et pilt viimastel aastatel kuidagi muutunud oleks. Vähesest kättesaadavast statistikast selgub, et narkootikumide üledoosi on aastatel 2005-2013 Eestis surnud kokku 1024 inimest, neist metadooni üledoosi tõttu 30. 111 inimest on aga hukutanud mitme aine segu üledoos, kus üheks segu komponendiks metadoon.

“Metadooni asendusravis kasutatavat ainet leiavad PPA töötajad oma tööülesannete täitmisel sagedasti tänavatel,” väitis Kõplas. “Kahjuks puudub neil võimalus kontrollida leiu omaniku sõnu, et ta saab metadooni asendusravi.”  

“Näiteks käib patsient meil ja siis paneb ennast kirja teises keskuses, rüüpab siit ja rüüpab sealt,” on üks võõrutusravi keskuse töötaja Kõplasele tunnistanud.

Lisaks, kui ei ole isikustatud andmebaasi, puudub  sõltuvuskliinikutel info selle kohta, kui narkomaanid peaksid saama mingit muud ainet juurde veel ka perearstidelt. Selles osas võiks narkosõltlaste ravi  andmebaas olla isikustamata vaid sel juhul, kus perearstid ei kirjutaks välja psühhotroopseid ravimeid, väidab Kõplas. Kuid selliste ravimite väljakirjutamise õigus neil on. Nii võib juhtuda, et ravialune saab lisaks metadoonile väga kergesti ka muid psühhotroopseid ravimeid, mis kokkuvõtteks ta hauda viivad.

Tõenäoliselt võib ka praeguse olukorra kohta väita, et aastas kaotatakse ravimist metadooni tõttu vähemalt kümmekond inimelu. Narkokogukondades on räägitud laibastumas ravimisõltlastest, kes on narkoaine vahetanud võõrutusaine vastu, ainult et sõltuvad sellest samamoodi edasi. Kuna ei ole teada, et mõnes kliinikus oleks ravialune metadooni tõttu surnud, siis on kurja juur patsientidele kaasa antud kogused, mis mustale turule müüakse. Kirjeldatud on juhuseid, kus sõltuvuskliinikus ravil olev isik müüb metadooni doosi tänaval maha ja saadud raha eest ostab fentanüüli.

Hirmu suured silmad

Politseis on pigem pooldatud, et metadooni antaks sõltlastele vaid statsionaarses ravis. Samas väidavad psühhiaatrid, et usaldusväärsematele patsientidele selle koju kaasa andmine aitab neil tööl käia ning vee peal püsida. Kui efektiivseks võib maailmas narkovõõrutuses ülilevinud metadooni Eesti puhul üldse  pidada? Kui paljud sõltlased on tänu sellele pääsenud? Vastus on taas: ei tea. Sisuline andmebaas patsientide kohta on ju puudunud.

“Alguses, kui kuulsime andmebaasi isikustamisest, tunnetasime sõltlaste hulgas paanikat ja arvasime, et see tõukab inimesi ravist eemale, sest nad ei tahaks nimekirja sattuda,” räägib sõltlasi esindava MTÜ Lunest üks juhtidest Jelena Antonova. “Seda enam, et sõltlastel võib esineda paranoidseid momente. Kuid hiljem, kui me olime TAI-ga konsulteerinud, mõistsime, et ei peaks nii palju muretsema. Me saame loogilisema ja selgema statistika.”

Antonovat usaldavad narkomaanid rohkem kui nn tavanõustajaid, sest ta on ka ise olnud sõltlane. Nüüd on tal olukorra selgitamise ja rahustamisega küllalt tegemist. TAI kui kavandatava isikustatud andmebaasi pidaja on Antonovale lubanud, et andmebaas saab olema lekete vastu väga tõhusalt kaitstud.

Kõik asjatundjad, kellega Pealinn kõneles, möönavad nagu ühest suust, et tegelikult oleks seda andmebaasi vaja, sest muidu ei saa olukorrast n-ö pilti ette. Isikustatud narkoravi andmebaasi nõrgimad kohad on aga võimalik andmeleke ja asjaolu, et inimesed hakkavad ravile tulekut kartma. 
“Muidugi suurendab see desanonümiseerimine paanikat, ja osa  võib-olla lõpetavad ravi,” nendib Mart Kalvet MTÜ-st Lunest. “Mulle on selgitatud, et häkkimise õnnestumine ja teised lekke võimalused on väga väikesed, nii et ma loodan, et võimalikult vähe inimesi jääb seetõttu ravist eemale. Samas ma muidugi mõistan umbusku ja olen valmis inimesi veenma, et nad ravist ei loobuks.”

Ka siseministeeriumi kaaskirjas viidatakse, et kuigi pooldatakse isikustatud andmebaasi, “võib tagasilöök tulla nende isikute puhul, kelleni on jõudnud teadmine ravi anonüümsusest”.

Kalvet toonitab veel, et anonüümsuse kaotamine puudutab vaid haigekassa rahastatud raviteenuseid. Kui inimene tahab nõu küsida või leida abi eri MTÜ-de programmidest, nagu seda on näiteks Lunesti puhul Sütik, siis ametlikku registrisse ei kanta. Selliste programmide puhul isikuandmeid ei küsita – nõnda nagu näiteks ka Anonüümsetes Alkohoolikutes.

Ühe hinnangu järgi peaks hakkama NARIS-esse laekuma umbes 4000 teatist aastas. Eelnõu järgi hakkavad sinna andmeid esitama tervishoiuteenuse osutajad, ennekõike psühhiaatrid, ning teatis registrisse tehakse kohe ravi alustamisel.

Nelli Kalikova ennustab NARIS-ele tööandjate suurt survet

Asjaolu, et NARIS-est võb edaspidi leida patsientide isikuandmeid, tekitab Kalikova väitel sellele suure surve.

“Kui me koostame näiteks andmebaasi rinnaga toitvatest emadest, ei huvitaks see kedagi,” räägib Kalikova. “Kuid narkovõõrutusel käinud või käijad tekitavad kas või tööandjateski suurt huvi ja ennast ravivad inimesed satuvad suure löögi alla. Kes aga hulguvad tänavatel ja end ravima ei tule, jäävad justnagu eelisseisu.”  

Kalikova väidab ka, et ei näe selles andmekogus mingit kasu iseenda igapäevasele praktilisele tööle sõltlastega. “Tegemist on ametnike järjekordse vaimusünnitisega. Kui see andmebaas laiendaks ühtlasi raviteenuse pakkumist, oleks ju suurepärane. Tegelik ravivajadus on 2-3 korda suurem, kui seda suudetakse pakkuda.”

Nelli Kalikova oli aastaid tagasi põhiline metadooni kui ravimeetodi Eestisse tooja. Ühte andmebaasi loomise põhiargumenti, et keegi ei tea, kui palju ja kust kohast ravialused metadooni saavad, ei pea ta tõsiseltvõetavaks. Üldiselt on ta kogu aeg püsinud opositsioonis narkopolitsei väidetega, et metadooni satub märkimisväärsetes kogustes mustale turule. Pigem võib tappa rahustite ja uinutite, mida saab perearstide kaudu, kombinatsioon metadooniga, väidab ta. Samas ei välista Eesti kogenumaid sõltlaste abistajaid, et leidub lohakaid ravikeskusi. “Kahjuks iga keskus ei jälgi reegleid. Kui inimene on korralik ja käib tööl, ainult siis me anname talle metadooni 2-3 päevaks koju kaasa.”

Kas üks narkoaine aitab vabaneda teisest või toob uue sõltuvuse?

Ilmselt ei vaibu niipea Eesti sõltlaste ja ka narkotohtrite arutelud teemal, kas ühest tuntumast narkosõltuvusest vabaneda aitavast ainest – metadoonist – on rohkem kasu või kahju.

Metadooni kasutamise algusajaks võib ilmselt lugeda 1964. aastat, mil Vincent Dole hakkas seda manustama kahele apaatsele heroiinisõltlasele ja neil õnnestus igapäevaellu naasta. Sisuliselt on tegemist valuvaigistava toimega opioidiga, mis n-ö imiteerib kas või heroiini mõju, kuid ilma järeltoimeta. Metadooni kasutatakse opioidide, põhiliselt heroiini asendusraviks, kuid Eestis jagatakse seda ka sünteetilist narkot fentanüüli tarvitavatele isikutele. Mõnevõrra meenutab see ravimeetod Saatana väljaajamist Peltsebuliga.

TAI andmetel hakati sõltuvusravi käigus asendusravimina metadooni Eestis narkomaanidele esimest korda jagama 1999. aastal Wismari haiglas. Kaido Kõplase andmetel jõudis see aine Eesti narkoturule 2002. aastal – samal ajal, kui seda hakati tarvitama ka fentanüülisõltlaste ravil. Metadooni reeglitevastane raviasutusest väljaviimine või selle edasiandmine kõrvalisele isikule on karistusseadustikus käsitletav narkokuriteona.

Allikas: http://www.pealinn.ee/tallinn/saladus-peatselt-valmiv-narkomaanide-infobaas-peab-valja-kannatama-n244966