LUNEST

Helsingin Sanomat: vaid null uimastisurma on piisavalt tugev eesmärk

Soome päevaleht Helsingin Sanomat avaldas 21. augustil jõulise toimetajaveeru kasvava uimastisuremuse ohjeldamise teemal. Rahvusvahelisel üledooside teadvustamise päeval avaldame sellest tõlke.

Soomes sureb uimastite tõttu juba rohkem inimesi kui liiklusõnnetustes, kuid uimastisurmade ennetamist ei võeta tõsiselt.

2019. aastal suri Soomes uimastite tõttu 234 inimest. Samal aastal hukkus liiklusõnnetustes 211 inimest.

Nii liiklusõnnetused kui ka uimastid tapavad asjatult, sageli traagiliselt vara. Aga ühiskond teeb tõsiseid pingutusi neist vaid ühe põhjustatud surmade ennetamiseks.

Soome tervise- ja heaoluameti THL uurijad Inari Viskari ja Sanna Kailanto kõrvutasid 12. augustil ameti blogis ilmunud artiklis mõlema valdkonna kõige värskemaid statistilisi andmeid selleks, et rõhutada üht asja. Liikluses on eesmärgiks seatud null surma. Uimastisurmade hulgal lubatakse kasvada. Miks?

2019. aastal suri Soomes liiklusõnnetustes ajalooliselt vähe just jalakäijaid. See ei ole ainult ühe-aasta-ime. Surmade arv on vähenenud juba mitukümmend aastat, kuna liiklusturvalisuse nimel on tehtud tahtlikult ka valusaid otsuseid.

50 aastat tagasi — enne turvavöö kasutamise kohustuslikuks muutmist — ületas liiklussurmade arv tuhande piiri. Aastatuhandevahetuse paiku oli Soomes aastas u 400 liiklussurma.

Mõned neist muutusest on kaasa toonud uued tehnilised lahendused. Nüüdisaegsed sõidukid on turvalisemad, projekteeritud eesmärgiga avarii korral võimalikult tõhusalt inimesi kaitsta. Parandatud on sõiduteid, ehitatud ohutussaari ja teepiirdeid suunavööndite vahele, rajatud tunneleid ja ringristmikke.

Selliste lahenduste vastu vaevalt keegi väga protestib. Samas on tehtud ka muudatusi, mis pahandavad suurt osa rahvast, nt suurendatud kiiruspiiranguid, lisatud kiiruskaameraid ja võetud kasutusele jalgratturikiivrid. Valgustustöö abil on muudetud isegi inimeste suhtumist, mis teadupärast on väga raske väljakutse.

Samal ajal kui liiklussuremus on kaks korda vähenenud, on uimastisuremus kahekordistunud.

Tõtt-öelda oli olukord 2019. aastal eelmiste aastatega võrreldes veidi helgem, ent paistab, et pandeemia tõttu on pärast seda kasvanud nii surmade arv kui ka uimastite tarvitamise määrad. Eriti palju ohtramalt on hakatud tarvitama amfetamiini, annavad mõista Soome linnades läbi viidud reoveeuuringute raames kogutud andmed uimastite ainevahetusjääkide kohta.

Eksperdid kardavad, et uimastisuremus võib varasemaga võrreldes veelgi kasvada, kui Soomes hakatakse tarvitama rohkem sünteetilisi opioide nagu Ühendriikides (ja paraku ka Eestis — Toim.).

Väärib märkimist, et Soome riiklik statistikakeskus lahterdab uimastisurmasid üsna sirgjooneliselt. Need on üleannustamised, pikaajalise sõltuvushäire otsesed tagajärjed ja enesetapud. Näiteks õnnetusjuhtumeid aga uimastisurmade hulka ei arvestata.

Tüüpiline uimastitarvitamise tõttu surnud soomlane kannatab mitmel moel puudust; ta on täiskasvanud üksik meesterahvas. Samas on uimastisurmad viimastel aastatel hakanud sagenema ka noorte seas.

Võimalusi olukorra parandamiseks leidub ja mitte kõik neist ei ole keerulised.

Need THL-i asjatundjate soovitustest, mis nõuavad seaduste muutmist, puudutavad uimastite tarvitamise karistamist. Suremus kahaneks, kui inimesed julgeksid üleannustamise korral helistada hädaabinumbrile.

Me ei räägi siin näiteks uimastite müügi seadustamisest, vaid sellest, et tarvitajatele tuleks karistuste asemel pakkuda ravi.

Mõnedes riikides on turvalisus kasvanud ka tänu tarvitamiskabinettidele. Tarvitajatele jagatakse üleannuseid sürdavat „vastumürki“ naloksooni. Abi on ka tervishoiualasest nõustamisest.

Kui need sammud tunduvad liiga keerulised, tuleks vähemalt hõlbustada uimastisõltuvusravile pääsemist ning pakkuda soovijaile individuaalset ja piisavalt pikaajalist rehabilitatsiooni.

Need on meetmed surmade hulga vähendamiseks. Uimastite tarvitamise ennetamine on keerulisem, kuid nagu liikluses toimunud arengutest näha on, saab süstemaatiliselt tegutsedes ajapikku muuta ka inimeste hoiakuid. Lisaks uimastitarvitajatele suunatud teenustele hõlmab tarvitamise tõhus ennetamine ka kvaliteetseid vaimse tervise teenuseid, lastekaitset, erialast koolitamist ja isegi linnaplaneerimist.

Vähim, mida saame teha, on teadvustada järgmist võrdväärsust — nii üleannuse tõttu surnud kui ka ülekäigurajal hukkunu on väärtuslik inimene, üks meie seast.

Värske artikkel kutsub üles loobuma iganenud suhtumisest uimastitarvitajatesse

Tartu Ülikooli sotsioloogia doktorant ja MTÜ LUNEST vabatahtlik Lõuna-Eestis Simone Eelmaa ning MTÜ
Convictus ja Confido Sõltuvusravi Keskuse töötaja, sõltuvusnõustaja ja tugiisik Alisa Aalbok on Tervise
Arengu Instituudi üllitatavas ajakirjas Sotsiaaltöö hiljuti avaldanud põhjaliku artikli sellest, miks
sõltuvushäirega inimeste ja uimastitarvitajate marginaliseerimine ja häbimärgistamine töötavad vastu
sõltuvustervishoiu eesmärkidele ning kuidas hukkamõistmise asemel tingimusteta mõistmist ja abi
pakkudes saavad sotsiaal- ja tervishoiutöötajad sõltuvusprobleemidega inimesi kõige paremini aidata.
Põhjalikult allikaviidatud artikkel pealkirjaga „Nähtamatud barjäärid: uimastisõltuvus ja -probleemid
praktikas” võtab kokku uimastite tarvitamise, tarvitajate ja sõltlaste kohtlemise iganenud ja
repressiivsete viiside pahupooled ning pakub välja ka positiivse programmi nende kitsaskohtade
kõrvaldamiseks.

„Sõltuvushäirega inimesed (ja nende lähedased) väärivad samasugust abi ja teenuste kvaliteeti nagu kõik
teised. Nad ei ole halvemad või vähem väärtuslikud kui ülejäänud ühiskonnaliikmed,” kirjutavad autorid.
„Iga elu on oluline ning haigusega võitlev inimene ei tohiks jääda oma mures üksi seetõttu, et süsteem
on vigane ja ühiskond ei ole piisavalt arenenud. Me ei ütle ju kopsupõletikus inimesele, et võta ennast
lihtsalt kokku. Samuti ei eelda me, et tegu on ohtliku (ja kuritegeliku) inimesega, kes on lisaks veel liiga
nõrk, et enda eest hoolitseda ja elus õigeid valikuid teha. Me saame aru, et kui inimene on haige, vajab
ta tervenemiseks ravi. Samamoodi peaksime suhtuma ka inimestesse, kes vajavad abi vaimse tervise
probleemidega. Selline lähenemine ei vähenda kuidagi inimese enda rolli paranemisel, sest on ilmselge,
et inimene peab ise tahtma paraneda. Kuid enamasti ei olegi küsimus selles, et inimesed ei taha
paraneda.”

Artikkel ilmus juulis elektroonilisel kujul ajakirja Sotsiaaltöö veebilehel ja avaldatakse ajakirja
septembrinumbris; samuti on töös artikli tõlge vene keelde, mille kohta avaldame teate selle ilmumisel.
Simone Eelmaa on mh osalenud Justiitsministeeriumi tänavu ilmunud uuringu „Vanglast vabanenute
tugiteenuse tulemuslikkuse hindamine” (PDF, 126 lk) koostamisel; uuring käsitleb teiste seas ka osaliselt
MTÜ LUNEST ellu viidava tugiisikuteenuse-programmi SÜTIK tööd.