LUNEST

Karistusseaduse muutmine on hädavajalik samm õiges suunas

Tänavu 7. jaanuaril saatis Eesti Vabariigi justiits- ja digiminister Liisa Pakosta kooskõlastusringile karistusseadustiku muutmise eelnõu väljatöötamiskavatsuse, mis näeb ette uimastite käitlemisega seotud kuriteokoosseisude diferentseerimise. Eesti uimastitarvitajate ja -sõltlaste huvikaitseorganisatsioonina tervitab MTÜ LUNEST seda sammu, millest võiks saada olulisim muudatus Eesti uimastiupoliitikas viimase 20 aasta jooksul. 

Väljatöötamiskavatsus (VTK) kirjeldab meie hinnangul pädevalt probleemi – uimastisuremuse kasvu, mida senised karistused pole kuidagi pärssinud, ning toonitab, et „uimastipoliitika kujundamisel on leitud, et ainete tarvitajate karmilt karistamine ei aita nende käitumist muuta või sõltuvust vähendada“, mistõttu „on mõistlik karistusi eristada nii, et et karmimad tagajärjed kaasnevad neile, kelle eesmärk on teiste tervise arvelt rikastuda ning enda tarbeks tarvitajate ette nähtud karistused oleksid neist leebemad“. 

VTK väidetav eesmärk – „koos huvirühmadega leida lahendusi karistussüsteemi muutmiseks ning hinnata, kas ja millised uimastitega seotud kuriteokoosseisude diferentseerimise võimalused oleksid senisest tõhusamad ja perspektiivsed, et vähendada uimastite nõudlust ja pakkumist“ – on põhimõtteliselt kooskõlas Eesti uimastipoliitika riikliku strateegiaga aastani 2030, nagu ka mullu märtsis ÜRO uimastikomisjoni CND istungil vastu võetud otsusega asutada senise karistuspõhise globaalse uimastipoliitika ümberhindamiseks sõltumatu ekspertkogu ja mullu oktoobris ÜRO inimõiguste nõukogu HRC vastu võetud resolutsiooniga L.31 teemal „Uimastipoliitika järelmid inimõigustele“ – rahvusvaheliste dokumentidega, mida Eesti on ametlikult toetanud. 

Dokument kirjeldab põhjalikult regulatiivseid võimalusi kuriteokoosseisude diferentseerimiseks – eristamist lähtuvalt uimasti käitlemise eesmärgist, aine ohtlikkusest või käitlemise korduvusest, uimasti suure koguse alampiiri tõstmist, väga suure koguse määratlemist ning loobumist kriminaalmenetluse tingimusliku lõpetamise eeltingimusena süüdlasel sõltuvusdiagnoosi olemasolust. 

Neile tuginedes soovitatakse VTK-s diferentseerimisvõimalusi kombineerida ja teha seadustesse järgmised muudatused: 

1. viia sisse suure koguse aine käitlemise (KarS § 184) diferentseerimine lähtuvalt aine käitlemise eesmärgist, kus kõik aine edasisele levitamisele suunatud käitlemisvormid oleks I astme kuriteod ja aine tarvitamisele suunatud käitlemise vormid oleks erinevalt praegusest II astme kuriteod; 

2. loobuda suure varalise kasu saamise eesmärgist kui süütegu automaatselt raskendavast asjaolust ja selle alternatiivina sätestada NPALS §-s 3¹ aine suure koguse kõrval aine „väga suur kogus“ kogusena, millest on võimalik narkojoobe tekitamine vähemalt 5000 inimesele; 

3. muuta NPALS §-s 3¹ aine suure koguse alampiiri, nii et suureks loetakse kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kolmekümnele inimesele (senise kümne asemel); 

4. Varasem karistatus samaliigilises kuriteos jätta automaatselt karistust raskendava asjaoluna alles ainult aine levitamisele suunatud käitlemisvormide puhul. 

Ehkki meie organisatsiooni hinnangul ei ole suurte koguste käitlemise eest määratavate karistuste karmistamine perspektiivikas samm, toetame VTK-s esitatud muid ettepanekuid seadusemuudatusteks, nagu üldse kõiki riigi samme, mis on suunatud uimastisõltuvuse all kannatavate inimeste inimlikumale kohtlemisele, karistuste leevendamisele ning liikumisele sellise narkopoliitika ja karistussüsteemi poole, mis põhineks faktidel ja tõenduspõhistel lähenemistel. 

Samas peame oluliseks juhtida tähelepanu sellele, et mitte kõik inimesed, kes on seotud uimastite levitamisega, ei ole narkodiilerid selle sõna klassikalises tähenduses. Väga sageli on siiski tegemist inimestega, kes ise elavad sõltuvustega, ja nende seotus ainete levitamisega johtub otseselt sellest sõltuvushäirest. Sellistel juhtudel on probleemi keskmes ikkagi sõltuvushäire ning sellega tegelemine ravi ja toe kaudu võib aidata probleemi sisuliselt lahendada, mida karmim karistamine kindlasti ei tee.

Samal ajal mõistame, et on ka inimesi, kes tegelevad uimastite müügiga puhtalt kasu saamise eesmärgil. Nendel juhtudel on meie hinnangul tegemist teistsuguse olukorraga, kus terapeutilised või sotsiaalsed sekkumised ei pruugi olla asjakohased ning riigi peamine ülesanne ongi kriminaalvastutuse karm rakendamine.

Selles kontekstis peame äärmiselt oluliseks, et riik suudaks selgemalt eristada põhjuseid, miks inimesed uimastikaubandusse satuvad, ning võtaks neid põhjuseid arvesse otsuste langetamisel. Selline diferentseeritud lähenemine aitaks ühtaegu suurendada poliitika tõhusust ja vähendada kahju nende inimeste jaoks, kes vajavad eelkõige abi, mitte karistust.