Värske uuring näitab, mida Narva ja Tallinna uimastitarvitajad tänavu kevadel süstisid
Tervise Arengu Instituudi (TAI) uurijate K.-A. Ollo, A. Kurbatova ja A. Murd’i ning Eesti Kohtuekspertiisi
Instituudi (EKEI) uurijate A. Riikoja ja T. Barndõki koostöös on äsja valminud põnev uuring, mille raames
analüüsiti Tallinna ja Narva linna kahjude vähendamise keskustes kogutud kasutatud süstalde sisu.
Kokkuvõte pealkirjaga “Tallinna ja Narva linna kahjude vähendamise keskustes kogutavate süstalde
uuring narkootikumide jääkide suhtes 2021” esitleb uuendusliku uuringu tulemusi, milles analüüsiti
tarvitatavatest narkootikumidest ülevaate saamiseks keemiliselt narkootikume süstivate inimeste
kasutatud süstalde sisu.
Uuringusse valiti süstlad 2021. aasta kevadel Tallinna ja Narva linna kahjude vähendamise keskustes
kogutud kasutatud süstalde hulgast. TAI osutusel on tegu esimese katsetusega kasutada Eestis
süstitavatest narkootikumidest piirkondliku ülevaate saamiseks kromatomassispektromeetrilist meetodit.
Valimid moodustati Narva ja Tallinna kõikide kahjude vähendamise keskuste baasil, kus väiksema
klientuuriga kohtadest võeti valimisse 15 ja suurematest vähemalt 30 kasutatud süstalt. Uurijad
rõhutavad, et kahjude vähendamise keskustesse toodud süstlad ei anna ülevaadet ainult keskuse
klientidest, vaid välitöö käigus koguti kokku kogu piirkonnast leitud kasutatud süstlad.
Uuringu osutusel domineeris Narvas süstaldes narkootilistest ainetest amfetamiin (52%), millele
järgnesid asendusravis kasutatavad ravimid buprenorfiin koos naloksooniga (Suboxone, Bupensanduo
vm sama koostisega ravim) (34%) ja metadoon (12%). Ka Tallinna süstalde analüüsis tuli välja
buprenorfiini ja metadooni jääke, kuid mitte nii ulatuslikul määral kui Narvas. Narva süstaldes leidus
vähem erinevaid aineid kui Tallinnas. Erinevalt Tallinnast ei leidunud Narva süstaldes ei metamfetamiini,
kokaiini ega ka MDMA-d. Tallinnas oli samuti domineerivaks aineks amfetamiin (64%), 22% Tallinna
süstaldest sisaldas ka metamfetamiini, mis enamikul juhtudest oli koos amfetamiiniga. Tallinna
analüüsitud süstaldes leidus MDMA-d 4% ja sünteetilist opioidi isotonitaseeni 13% juhtudest. Narvas
sisaldas isotonitaseeni vaid üks süstal. Narva ühest süstlast leitud 6-MAMi, morfiini ja atsetüülkodeiini
kombinatsioon viitab uurijate hinnangul heroiini tarvitamisele.
Uuring kinnitas fentanüüli ja selle analoogide vähest levimust Eestis 2021. aasta kevadel. Fentanüüli
leidus kahel korral Tallinna süstaldes; võrreldes Narvaga leiti Tallinnas kasutatud süstaldest oluliselt
enam ka alfa-PVP-d (25% vs 3%), mida peetakse turult taandunud fentanüüli üheks n-ö aseaineks.
Uuringu autorid kirjutavad töö kokkuvõttes, et nende hinnangul 2021. aasta Narva ja Tallinna
süstlajääkide uuring õigustas ennast ja leiavad, et sellist uuringumetoodikat on otstarbekas rakendada
ka järgnevatel aastatel. „Uuring on tõhus narkootiliste ainete turu seiremeetod, mis annab hea ülevaate
nii kahjude vähendamise keskuste klientidest kui ka piirkondlikest erinevustest ainete tarvitamisel,“
rõhutavad autorid.
Uurimus koos vene- ja ingliskeelsete kokkuvõtetega asub aadressil:
Septembris toimus inimõiguste ja uimastipoliitika rahvusvaheliste suuniste ellurakendamise teemaline kolmas regionaalne kõnelustevoor
2 ja 3. septembril toimus Ühendkuningriigis tegutseva Essexi ülikooli inimõiguste ja
uimastipoliitika rahvusvahelise keskuse, ÜRO arenguprogrammi UNDP, ÜRO inimõiguste
ülemvoliniku ameti OHCHR, ÜRO HIVi/AIDSi ühisprogrammi UNAIDS, Euraasia kahjude
vähendamise ühingu EHRA, kahjude vähendamise edendamise rahvusvahelise ühenduse
Harm Reduction International (HRI), Šveitsi välisministeeriumi ning Saksamaa
majanduskoostöö ja arengu ministeeriumi (BMZ) juures tegutseva uimastipoliitika ja
arendustegevuse globaalse partnerlusorganisatsiooni GPDPD eestvedamisel inimõiguste ja
uimastipoliitika rahvusvaheliste suuniste (International Guidelines on Human Rights and
Drug Policy) ellurakendamise teemalised regionaalsed kõnelused.
Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia regioonile korraldatud kõnelustevoor oli kolmas pärast mullu
Mexico Citys ja Kagu-Aasias toimunud kõnelusi ning kujutas endast osa kolmeaastasest
nõustamisprotsessist eesmärgiga arendada edasi ÜRO uimastikomisjoni 2019. a märtsi
istungjärgul avaldatud inimõiguste ja uimastipoliitika rahvusvahelisi suuniseid sihiga nende
laialdasemale ellurakendamisele. Chatham House’i anonüümsusreeglistiku alusel toimunud
sündmusel osalesid riikide valitsuste, riiklike inimõiguste organisatsioonide, akadeemiliste
ringkondade ja kodanikuühenduste esindajad kogu regioonist, et arutada inimõiguste rolli
maailmas valitsevale uimastitega seotud olukorrale inimlikul ja õiglasel moel reageerimise
arendamises.
Kahepäevane virtuaalkohtumine toimis riiklikele ja regionaalsetele organisatsioonidele
mitteametliku foorumina, kus arutati ja kaardistati suuniste ellurakendamisega riiklikes ja
regionaalsetes tingimustes seonduvaid võimalikke väljakutseid ja võimalusi.
Tippfunktsionäride ja -akadeemikute osalusel toimus mitu modereeritud vestlusringi, milles
selgitati suuniste konteksti ja vahendati järgnenud ajurünnaku-töötubades kasutamiseks
vajalikku teavet.
Eestit ja siinset uimastitarvitajate kodanikeühendust MTÜ LUNEST kõnelustel esindanud
Mart Kalveti hinnangul täitis sündmus oma peamised eesmärgid — tutvustada osalejatele
inimõiguste ja uimastipoliitika rahvusvaheliste suuniste ulatuslikku sisu, tuvastada suuniste
seosed riiklike ja regionaalsete prioriteetidega ning võimaldada praktiliste ajurünnakute
raames leida viise suuniste ellurakendamiseks nii kohalikul kui ka regionaalsel tasandil.
Õiguse tervisele, kriminaalõiguse, arvamusvabaduse ning osalemise ja kogukondade
võimestamise teemalistest ajurünnakutest osa võtnud Kalveti osutusel nõuab inimõiguste ja
uimastipoliitika kokkupuutealal esinevate probleemide senisest ulatuslikum lahendamine ja
võimaluste parem kasutamine kõigi seotud sektorite, sh riiklike institutsioonide ja
kodanikeühenduste jätkuvaid pingutusi. „Ehkki meie vägagi edumeelne uus riiklik
narkostrateegia e nn Valge raamat klapib suunistega hästi kokku, ei tähenda see, et vastavad
hoiakud ka kiiresti kõikide asjaosalisteni jõuaksid,“ kommneteeris MTÜ LUNEST juhatuse
liige Kalvet. „Olen veendunud, et meiesugustel kodanikeühendustel on nii soovi kui ka
pädevust riigiametnike, kohtunike, juristide, üldsuse ja jõustamisorganite uimastite ja
inimõiguste alasel koolitamisel abiks olla — nii Eestis, Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia regioonis
kui ka kogu maailmas.“
Helsingin Sanomat: vaid null uimastisurma on piisavalt tugev eesmärk
Soome päevaleht Helsingin Sanomat avaldas 21. augustil jõulise toimetajaveeru kasvava uimastisuremuse ohjeldamise teemal. Rahvusvahelisel üledooside teadvustamise päeval avaldame sellest tõlke.
Soomes sureb uimastite tõttu juba rohkem inimesi kui liiklusõnnetustes, kuid uimastisurmade ennetamist ei võeta tõsiselt.
2019. aastal suri Soomes uimastite tõttu 234 inimest. Samal aastal hukkus liiklusõnnetustes 211 inimest.
Nii liiklusõnnetused kui ka uimastid tapavad asjatult, sageli traagiliselt vara. Aga ühiskond teeb tõsiseid pingutusi neist vaid ühe põhjustatud surmade ennetamiseks.
Soome tervise- ja heaoluameti THL uurijad Inari Viskari ja Sanna Kailanto kõrvutasid 12. augustil ameti blogis ilmunud artiklis mõlema valdkonna kõige värskemaid statistilisi andmeid selleks, et rõhutada üht asja. Liikluses on eesmärgiks seatud null surma. Uimastisurmade hulgal lubatakse kasvada. Miks?
2019. aastal suri Soomes liiklusõnnetustes ajalooliselt vähe just jalakäijaid. See ei ole ainult ühe-aasta-ime. Surmade arv on vähenenud juba mitukümmend aastat, kuna liiklusturvalisuse nimel on tehtud tahtlikult ka valusaid otsuseid.
50 aastat tagasi — enne turvavöö kasutamise kohustuslikuks muutmist — ületas liiklussurmade arv tuhande piiri. Aastatuhandevahetuse paiku oli Soomes aastas u 400 liiklussurma.
Mõned neist muutusest on kaasa toonud uued tehnilised lahendused. Nüüdisaegsed sõidukid on turvalisemad, projekteeritud eesmärgiga avarii korral võimalikult tõhusalt inimesi kaitsta. Parandatud on sõiduteid, ehitatud ohutussaari ja teepiirdeid suunavööndite vahele, rajatud tunneleid ja ringristmikke.
Selliste lahenduste vastu vaevalt keegi väga protestib. Samas on tehtud ka muudatusi, mis pahandavad suurt osa rahvast, nt suurendatud kiiruspiiranguid, lisatud kiiruskaameraid ja võetud kasutusele jalgratturikiivrid. Valgustustöö abil on muudetud isegi inimeste suhtumist, mis teadupärast on väga raske väljakutse.
Samal ajal kui liiklussuremus on kaks korda vähenenud, on uimastisuremus kahekordistunud.
Tõtt-öelda oli olukord 2019. aastal eelmiste aastatega võrreldes veidi helgem, ent paistab, et pandeemia tõttu on pärast seda kasvanud nii surmade arv kui ka uimastite tarvitamise määrad. Eriti palju ohtramalt on hakatud tarvitama amfetamiini, annavad mõista Soome linnades läbi viidud reoveeuuringute raames kogutud andmed uimastite ainevahetusjääkide kohta.
Eksperdid kardavad, et uimastisuremus võib varasemaga võrreldes veelgi kasvada, kui Soomes hakatakse tarvitama rohkem sünteetilisi opioide nagu Ühendriikides (ja paraku ka Eestis — Toim.).
Väärib märkimist, et Soome riiklik statistikakeskus lahterdab uimastisurmasid üsna sirgjooneliselt. Need on üleannustamised, pikaajalise sõltuvushäire otsesed tagajärjed ja enesetapud. Näiteks õnnetusjuhtumeid aga uimastisurmade hulka ei arvestata.
Tüüpiline uimastitarvitamise tõttu surnud soomlane kannatab mitmel moel puudust; ta on täiskasvanud üksik meesterahvas. Samas on uimastisurmad viimastel aastatel hakanud sagenema ka noorte seas.
Võimalusi olukorra parandamiseks leidub ja mitte kõik neist ei ole keerulised.
Need THL-i asjatundjate soovitustest, mis nõuavad seaduste muutmist, puudutavad uimastite tarvitamise karistamist. Suremus kahaneks, kui inimesed julgeksid üleannustamise korral helistada hädaabinumbrile.
Me ei räägi siin näiteks uimastite müügi seadustamisest, vaid sellest, et tarvitajatele tuleks karistuste asemel pakkuda ravi.
Mõnedes riikides on turvalisus kasvanud ka tänu tarvitamiskabinettidele. Tarvitajatele jagatakse üleannuseid sürdavat „vastumürki“ naloksooni. Abi on ka tervishoiualasest nõustamisest.
Kui need sammud tunduvad liiga keerulised, tuleks vähemalt hõlbustada uimastisõltuvusravile pääsemist ning pakkuda soovijaile individuaalset ja piisavalt pikaajalist rehabilitatsiooni.
Need on meetmed surmade hulga vähendamiseks. Uimastite tarvitamise ennetamine on keerulisem, kuid nagu liikluses toimunud arengutest näha on, saab süstemaatiliselt tegutsedes ajapikku muuta ka inimeste hoiakuid. Lisaks uimastitarvitajatele suunatud teenustele hõlmab tarvitamise tõhus ennetamine ka kvaliteetseid vaimse tervise teenuseid, lastekaitset, erialast koolitamist ja isegi linnaplaneerimist.
Vähim, mida saame teha, on teadvustada järgmist võrdväärsust — nii üleannuse tõttu surnud kui ka ülekäigurajal hukkunu on väärtuslik inimene, üks meie seast.
Värske artikkel kutsub üles loobuma iganenud suhtumisest uimastitarvitajatesse
Tartu Ülikooli sotsioloogia doktorant ja MTÜ LUNEST vabatahtlik Lõuna-Eestis Simone Eelmaa ning MTÜ
Convictus ja Confido Sõltuvusravi Keskuse töötaja, sõltuvusnõustaja ja tugiisik Alisa Aalbok on Tervise
Arengu Instituudi üllitatavas ajakirjas Sotsiaaltöö hiljuti avaldanud põhjaliku artikli sellest, miks
sõltuvushäirega inimeste ja uimastitarvitajate marginaliseerimine ja häbimärgistamine töötavad vastu
sõltuvustervishoiu eesmärkidele ning kuidas hukkamõistmise asemel tingimusteta mõistmist ja abi
pakkudes saavad sotsiaal- ja tervishoiutöötajad sõltuvusprobleemidega inimesi kõige paremini aidata.
Põhjalikult allikaviidatud artikkel pealkirjaga „Nähtamatud barjäärid: uimastisõltuvus ja -probleemid
praktikas” võtab kokku uimastite tarvitamise, tarvitajate ja sõltlaste kohtlemise iganenud ja
repressiivsete viiside pahupooled ning pakub välja ka positiivse programmi nende kitsaskohtade
kõrvaldamiseks.
„Sõltuvushäirega inimesed (ja nende lähedased) väärivad samasugust abi ja teenuste kvaliteeti nagu kõik
teised. Nad ei ole halvemad või vähem väärtuslikud kui ülejäänud ühiskonnaliikmed,” kirjutavad autorid.
„Iga elu on oluline ning haigusega võitlev inimene ei tohiks jääda oma mures üksi seetõttu, et süsteem
on vigane ja ühiskond ei ole piisavalt arenenud. Me ei ütle ju kopsupõletikus inimesele, et võta ennast
lihtsalt kokku. Samuti ei eelda me, et tegu on ohtliku (ja kuritegeliku) inimesega, kes on lisaks veel liiga
nõrk, et enda eest hoolitseda ja elus õigeid valikuid teha. Me saame aru, et kui inimene on haige, vajab
ta tervenemiseks ravi. Samamoodi peaksime suhtuma ka inimestesse, kes vajavad abi vaimse tervise
probleemidega. Selline lähenemine ei vähenda kuidagi inimese enda rolli paranemisel, sest on ilmselge,
et inimene peab ise tahtma paraneda. Kuid enamasti ei olegi küsimus selles, et inimesed ei taha
paraneda.”
Artikkel ilmus juulis elektroonilisel kujul ajakirja Sotsiaaltöö veebilehel ja avaldatakse ajakirja
septembrinumbris; samuti on töös artikli tõlge vene keelde, mille kohta avaldame teate selle ilmumisel.
Simone Eelmaa on mh osalenud Justiitsministeeriumi tänavu ilmunud uuringu „Vanglast vabanenute
tugiteenuse tulemuslikkuse hindamine” (PDF, 126 lk) koostamisel; uuring käsitleb teiste seas ka osaliselt
MTÜ LUNEST ellu viidava tugiisikuteenuse-programmi SÜTIK tööd.
Valitsuskomisjon kiitis heaks narkopoliitika valge raamatu
Valges raamatus on sõnastatud Eesti kõige olulisemad narkovaldkonna sihid, mille saavutamise nimel aastani 2030 ühiselt tegutsetakse.
Siseminister Kristian Jaani ütles narkopoliitika valge raamatu vajalikkust selgitades, et üle kolmandiku Eesti 15−16-aastastest kooliõpilastest on elu jooksul enda sõnul mõnda narkootilist ainet tarvitanud. „Kui alkoholi ja tubakatoodete tarvitamine noorte seas langeb, siis narkootiliste ainetega katsetamise tase on jäänud viimasel viiel aastal samaks, mis näitab, kui palju on meil vaja tööd teha langustrendi saavutamiseks.“ Minister lisas, et Eesti paistab teiste Euroopa riikidega võrreldes silma just esmakordselt uimasteid proovivate noorte noore ea poolest. Esikohal oleme ka uute sünteetiliste narkootikumide proovimise poolest. Seetõttu pean äärmiselt oluliseks, et tegeleksime jätkuvalt ja veelgi tõhusamalt uimastiennetusega ning vaataksime kogu narkopoliitikaga seonduvat
valdkondade üleselt. Ainult nii liigume tervema ühiskonna poole,“ lisas Jaani.
Tervise- ja tööminister Tanel Kiik nentis, et heaks kiidetud valge raamat on ambitsioonikas dokument. „Selles on sõnastatud Eesti kõige olulisemad narkovaldkonna sihid ning see rõhutab huvikaitse ja vajaduspõhiste teenuste arendamise olulisust,“ sõnas Kiik. Minister lisas, et tähtis on nii ennetustegevuse kui narkootikume tarvitavatele
inimestele suunatud teenuste kättesaadavuse tagamine olenemata vanusest, õppeastmest, regioonist, emakeelest või erivajadusest.
Justiitsminister Maris Lauri tõdes valdkondade ülese tegevuse tähtsusest rääkides, et seni on narkomaaniat vaadeldud üksnes kuritegevuse vaatenurgast, justkui tegemist ei oleks tõsise sõltuvusprobleemiga. „Narkomaaniaga, sealjuures narkootikumide tarvitamisega kaasneb kuritegevus, kuid me peaksime karistuspoliitikas tegema vahet, kas tegemist on sõltlasega või inimesega, kes püüab teiste inimeste sõltuvuse arvelt endale tulu teenida. On oluline, et karistuskarmus oleks suunatud narkootikumidega kaubitsejatele: jättes nad ilma teenitud rahast ja pikaks ajaks oma vabadusest,“ ütles Lauri.
Narkopoliitika 2030 sõnastab Eesti narkopoliitika eesmärkidena püsiva tarvitajate langustrendi, tarvitajatele vajaliku igakülgse abi osutamise ning narkovaldkonna teenuste ja sekkumiste põimimise tervise-, sotsiaal-, haridus- ja õiguskaitse teenuste loomulikuks osaks. Narkopoliitika 2030 koostati komisjoni eksperttöörühma juhtimisel, kes kaasas asjasse puutuvad riigiasutused, huvirühmad, narkootikumide tarvitajate eestkõnelejad ja teised. Dokumendi koostamist juhtis Siseministeerium.
Uimastiennetuse valitsuskomisjonile oli kõnealune koosolek viimane. Edaspidi jätkab komisjon tööd ennetusnõukogu osana, mis moodustatakse süüteoennetuse nõukogu, uimastiennetuse valitsuskomisjoni ja lastekaitsenõukogu töö ümberkorraldamisel.
Valge raamatuga on võimalik tutvuda siseministeeriumi kodulehel www.siseministeerium.ee/uimastiennetus.
Konverents “Mõnusad ained” ja kanepituru reguleerimise perspektiivid
MTÜ-de LUNEST ja Ravikanep esindaja esines Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi aastapäevakonverentsil. Muljed sündmuselt vahendab mõlema ühingu juhatuse liige Mart Kalvet.
Mullu pandeemia tõttu edasi lükatud, tänavu 6. aprillil virtuaalselt toimunud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) 83. aastapäevale pühendatud teaduskonverents pealkirjaga “Mõnusad ained” keskendus peamiselt kanepile ja kannabinoididele, ent juttu tehti ka instituudi tööst, muudest Eestis tuvastatud naarkootilistest ainetest ja uimastipoliitikast laiemaltki.
Päeva juhatas sisse Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Markus Kärner, kelle kõnest jäi meelde progressiivne mõte, et valdavalt keelustamis- ja karistamispõhine uimastipoliitika ei anna soovitud tulemusi, mistõttu tuleks kaaluda alternatiive.
EKEI tänavu jaanuaris ametisse asunud direktor Ivar Prits tutvustas oma tervistuskõnes asutuse pikka ajalugu ja tubli tööd. EKEI keemiaosakonna juhataja Aime Riikoja keskendus järgnenud ettekandes Eestis viimasel ajal levivatele narkootilistele ainetele. Reoveeuuringu ning EKEI laboritesse jõudnud aine- ja toksikoloogiaproovide põhjal saab öelda, et Eestis levinuim keelatud uimasti on kanep; samuti tuvastati palju stimulante nagu amfetamiin, metamfetamiin ja kokaiin, aga ka nt metadooni. Gamma-hüdroksübutüraadi (GHB) ja selle lähteaine leviku kohta ei võimalda reovee analüüsimine palju öelda, kuna neid aineid tekib inimkehas ka iseenesest. Suhteliselt „uus tulija” Tallinna narkoturul, keerulise nimetusega tugevatoimeline opioid isotonitaseen (mis paistab olevat suuresti asendanud fentanüüli ja selle analoogid) on murelapse staatuses: elavisikute organismis on seda raske tuvastada, reoveest selle jääke leida võimatu, kuna narkootilise toime saamiseks piisab väga väikeste koguste manustamisest (mis, mõistagi, teeb aine eriti ohtlikuks tarvitajaile).
Kohtukeemia ja narkootiliste ainete eksperdi Peep Rausbergi (EKEI) ülevaade kanepitaime ajaloost, koostisest, saadustest, mõjuainetest ja nende ainevahetusest oli arusaadav nii võhikule kui ka asjatundjale. Näiteks saime teada, et Eestis analüüsitud narkootilises kanepis leidub viimasel ajal varasemast rohkem kannabigerooli (CBG), mis on seda huvitavam, et reeglina teiseneb taime küpsemise käigus suurem osa CBG-st kas samuti mittejoovastavaks kannabidiooliks (CBD) või peamiseks toimeaineks tetrahüdrokannabinooliks (THC). Peep Rausberg oletas, et CBG tase on kõrgeks aetud sihipärase sordiaretusega; seda, mis võiks meie reguleerimata kanepiturul sellise vastuoksliku arengu esile kutsuda, pole paraku põhjalikumalt uuritud. Hr Rausberg selgitas ka, kuidas käib legaalse tööstuskanepi THC-sisalduse analüüsimine, nentides, et pole haruldased juhtumid, kui sertifitseeritud põllutaimedest võetud tosinast proovist paar sisaldavad toimeainet üle lubatud määra. Selle alusel kedagi siiski uimasti tootmises ei süüdistata; kui proovides keskmiselt leidub THC-d vähem kui 0,2%, on kõik korras. Kanepi ja selle saaduste teadusliku uurimise ajaloost rääkides tõstis Peep Rausberg esile huvitavat tõika, et Eesti farmatseut Leib Lapin kirjutas juba 1894. aastal Tartu (toonase Jurjevi) ülikooli magistritööks kanepi ja selle meditsiinilise kasutamise teemalise dissertatsiooni.
Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuuri narko- ja organiseeritud kuritegevuse talituse juhtivuurija Margo Kivila rääkis ettekandes „Ühe taime mitu nägu” kanepiga seotud kuritegevuse statistikast, kurtis CBD- ja THC-rikka kanepi vaheliste piiride ähmastumise üle ning võttis esinemise kokku lasteaialapselt laenatud tsitaadiga: „Surm on see, kui sa ise ei tunne midagi, aga su lähedastel on raske, ja sama on siis, kui sa oled loll,” andes mõista, et sama võib öelda uimastisõltuvushäirete kohta.
Minu küsimuse peale, kui palju on viimastel aastatel uimastite posti teel tellimise juhtumite asjus jõustunud kohtuotsuseid võrreldes postisaadetistest avastamise alusel alustatud kohtumenetluste hulgaga, vastas Margo Kivila, et ehkki ta seda numbrit ei tea — narkopostipakkide üle arve pidamine on pigem Maksu- ja Tolliameti (EMTA) ampluaa —, ei peaks juhul, kui see suhteliselt väikeseks osutub, sellest suurt numbrit tegema, kuna teave postiga tellitud uimastite kohta võimaldab kriminaalõigusorganeil paremini kavandada muid tegevusi ka siis, kui süü tuvastamata jääb.
Järgnenud ettekandes „Kanepi kliinilised sümptomid” süvenes EKEI arst-kohtutoksikoloogiaekspert Mailis Tõnisson joobe tuvastamise statistikasse, rääkis kanepi toimest ja manustamisviisidest ning joobetunnustest. Ehkki dr Tõnissoni püstitatud hüpoteesi, et kanepipruukimise väidetav vähivastane toime võib johtuda mitte kanepi toimeainetest, vaid kontrollimata tingimustes kasvatatud taime katva hallituse mõjudest, on nüüdisaegsete onkoloogiauuringute valguses raske tõsiselt võtta (mis ei tähenda, et vähktõbede või muude tõsiste terviseprobleemide omaalgatuslik, arstiga kooskõlastamata ravitsemine kanepiga oleks mõistlik), oli mul MTÜ Ravikanep esindajana samas rõõm nentida, et Eestis leidub arste nagu Mailis Tõnisson, kes möönavad, et kuna kanep on siiski suhteliselt leebe aine, võib ravi kanepiga olla näidustatud nt vähivalude puhul või kui patsient tarvitab halbade kõrvaltoimetega ravimeid, millest osa oleks võimalik kanepiga asendada.
Lõunapausi järel jätkasin ise, selgitades ettekandes „Kanep, kannabinoidid ja reguleerimine: kellele, miks ja kuidas” põhjuseid, miks kanepi (aga ka muude uimastite) turu riiklik reguleerimine võib olla soovitav, milliseid samme mujal maailmas selles suunas astutud on, ning milliseid perspektiive avab reguleeritud kanepiturg analüütilise keemia ja kannabinoidide mõjude uurimise jaoks, mh Hollandi riikliku ravikanepi-ettevõtte Bedrocan uurija Arno Hazekampi jt metaboloomikauuringu (2016) näitel, kus kaardistati 460 eri kanepikultivari proovidest tuvastatud 44 ühendit, mis võimaldas tuvastada sellised „kemovarid” ehk teatud ainete konkreetsete protsentide ja vahekordade sisalduse alusel rühmitatud kanepisordid, mis ei olnud veel riiklikku ravikanepiprogrammi hõlmatud. Katsega samal ajal algatasid ravikanepipatsiendid kampaania konkreetse kultivari (Amnesia) hõlmamiseks botaaniliste ravimite hulka, kuna nad said sellest leevendust probleemidele, millega Bedrocani sordipalett toime ei tulnud. Ennäe imet — analüüsitud Amnesia proovid katsid graafikus sama piirkonna, mis Bedrocani toodetest puutumata jäi! Ettekande lõpetasin sihtasutuse Transform kanepituru reguleerimise käsiraamatu põhjal koostatud ülevaatega kanepituru reguleerimise olemasolevatest ja võimalikest mudelitest ning rõhutasin, et mis tahes mudeli kasuks Eesti tulevikus otsustab, peaks see ühtviisi vähendama nii kanepist endast kui ka selle kriminaliseerimisest või ülemäärasest reguleerimisest tulenevaid riske.
Seejärel tutvustas päeva vast olulisimas loengus uuringu „Ained ja arenevad ajud” raames kogutud andmetel rajanevaid, äsja ajakirjas Eesti Arst ilmunud teadusartikleid („Laiendatud endokannabinoidsüsteem ning kannabinoidide mõju noore inimese ajutegevusele” ja „Kanepi tarvitamine ja vaimse tervise probleemid Eesti noorte ja täisealiste hulgas”) Tartu Ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliiniku psühhiaatria kaasprofessor ja neuroteaduste doktor Liina Haring. Dr Haring rõhutas mh seika, et ohtlikkuse seisukohalt on kanepi THC-sisaldusest olulisemgi THC ja CBD vahekord (mis on USA-s ja Euroopas kümnendi jooksul kerkinud 23-lt 104-le), pidades seda üheks kanepitarvitamisega seonduvate terviseriskide põhjuseks, kuna CBD neutraliseerib THC soovimatuid psühhoaktiivseid mõjusid. Narkootilise kanepi riske käsitledes juhtis dr Tõnisson tähelepanu WHO mõõdikule ASSIST, mis näitab, et kanepitarvitajate seas on nende tarvitajate, kellele tarvitatav aine on põhjustanud keskmisel või raskel tasemel terviseriske, protsent (57,7%) suurem kui alkoholitarvitajate seas (37,1%) — ainult selleks, et seejärel kuulutada alkoholi ja kanepi tarvitamise võrdlemine ebamõistlikuks tegevuseks.
Põhjalikumalt käsitles dr Haring seda, kuidas kanep mõjutab aju, keskendudes psühhoosiriskile (eri allikate põhjal üldpopulatsioonis 1%, kanepitarvitajatel 2%, sageli kanget kanepit tarvitavatel inimestel 6% ja tervelt 20% kanepitarvitajail, kelle mõnel lähisugulasel on skisofreenispektri häire). Dr Haringu väitega, et kanep on eelkõige ohtlik noorte inimeste alles arenevatele ajudele, on raske mitte nõustuda. Tema nending, et ülikoolides arstitudengeile endokannabinoidsüsteemi toimemehhanisme siiamaani praktiliselt ei õpetata, teeb ühest küljest kurvaks, teisalt aitab selgitada praktiseerivate arstide kohati hämmastavalt lünklikke teadmisi antud vallas.
Konverentsi ülekande jälgijad (keda ametkondadest nagu PPA, EMTA, prokuratuur ja TAI kogunes päeva peale u 250) said dr Haringu ettekandest mh teada, mis ülesandeid täidab organismis kannabinoidretseptorite ja retseptorvalkude kehaomane signaalivõrgustik e endokannabinoidsüsteem, aga ka nt seda, et kanepiõli on toiduks tark kasutada, kuna see sisaldab ideaalses vahekorras polüküllastumata rasvhappeid oomega-3 ja oomega-6.
Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku mittepsühhootiliste kriiside osakonna psühhiaater, kuni pandeemia alguseni sama asutuse kaksikdiagnooside osakonnas ravitööd korraldanud dr Ants Kask rääkis seejärel kanepi tarvitamise tagajärgedest psühhiaatri pilgu läbi. Sisutihe ettekanne sisaldas hulgaliselt põnevaid väiteid, mis kontekstist välja kistuna võivad jätta mulje, et kanep on vaat’ et kõige ohtlikum uimasti üldse. Saime kuulda, et kanep on toksiline hobukääru neuronitele, et maailma kuulsaim psühhonaut Alexander Shulgin hoidus kanepist, sest tundis, et „kerge pearinglus ja healoomuline teadvuse muutumine ei kompenseeri piisavalt teadmist, et ma raiskan aega”, et igasuguse uimastitarvitamise eelduseks on psüühiline häiritus, et kanep põhjustab tundidest päevadeni kestvat joovet, toksilist psühhoosi ja kroonilist dementsust (mida põhistati viitega 1939. aastast pärinevale allikale) ning et inimene, kes pühapäeval suitsetab kanepit, on kanepi toimeainete lipofiilsuse tõttu terve järgmise nädala kanepi mõju all.
Dr Kask, kes nimetas kannabinoidide tarvitamist korduvalt „toksikomaaniaks”, kõrvutas kanepit alkoholiga, märkides, et kanepis on 60 psühhoaktiivset ainet, alkoholis vaid üks, et regulaarsetest alkoholitarvitajatest jääb sõltuvusse 5%, kanepitarvitajatest 10%, et regulaarsel tarvitamisel kujuneb kanepisõltuvushäire viie aastaga, alkoholism aga 20 aastaga, et erinevalt alkoholisõltuvusest puuduvad kanepisõltuvuse raviks farmakoloogilised võimalused ning et kanepi mõjud töövõimele ulatuvad amotivatsioonist ja psüühilistest häiretest varajase tööturult eemale jäämiseni, alkoholi omad piirduvad aga vaid häiritusega joobeseisundis ja alkoholismi hilises staadiumis. Samas rõhutas dr Kask, et selline vastanduv võrdlemine pole mõistlik, kuna sageli tarvitatakse mõlemat ainet koos. Dr Kase hinnangul on USA-s praegu sotsiaalne katastroof ja üldine tööpuudus, mis võivad johtuda laialdasest kanepitarvitamisest. Väga huvitav oli dr Kase ülevaade uimastite tarvitamise põhjustest nagu lõõgastumisvajadus, suutmatus toime tulla tunnetega, sh heaolutundega, depressiooni ja ärevuse eneseravi, antimentalisatsioon ja uudishimu, psüühikahäirega patsientidel ka igavus, emotsioonide regulatsioon ning hallutsinatsioonide tugevuse ja modaalsuse mõjutamine (kuna väidetavalt muutuvad patoloogilised meelepetted kanepi mõjul meeldivamateks).
Vägagi loogiline tundub väide, et kuna kanepipruukimine muudab luululiste patsientide psühhoosi sisu positiivsemaks, on neid keeruline veenda, et kanep neid tegelikult kahjustab (võib-olla samal põhjusel leiab dr Kask, et kanepitarvitajad on kõige sõjakamad „toksikomaanid”, kuna teiste ainete tarvitajad ei käi tänaval marssimas ja õigust taga nõudmas…). Samuti tuleb nõustuda dr Kase nendinguga, et kõikuva koostise ja annustamise, muude ainete ristkasutuse ja kumulatiivse ekspositsiooni hindamise meetodite puudumise tõttu on kanepipruukimise ulatuse ja tervisemõjude hindamine tüsilik. Et dr Kask jagab nüüdispsühhiaatria seni püsivat, ehkki kitsavõitu konsensust, mille kohaselt sõltuvushäire on krooniline progresseeruv ajuhaigus, pole üllatav. Küll aga võib sõltuvushäirete spetsialisti puhul pidada kummaliseks veendumust, et kahjude vähendamise poliitika pole mõistlik, kuna tarbimise vähendamine või asendusravi ei ole ravi ning tarbimise vähendamist positiivse arenguna käsitlev suhtumine tekitab moraalseid konflikte ja kahjusid. Pealegi puuduvat tõendid, mis näitaksid, et kontrollitud tarbimine sõltuvushäire kulgu muudaks (viitega ettekandja enda kliinilisele kogemusele, meeste alkoholismi pikaajalisele prospektiivuuringule ja TAI kutsel Eestit väisanud Šveitsi psühhiaatrite opioidasendusravi-teemalistele kommentaaridele).
Päeva viimast teadusettekannet alustas Tervise Arengu Instituudi (TAI) narkomaania ja nakkushaiguste ennetamise keskuse juht Aljona Kurbatova rõõmustava kinnitusega, et TAI jätkuvalt usub uimastikahjude vähendamise kasulikkusesse. Kurbatova tutvustas uuringute „Uimastite tarvitamine koolinoorte seas: tubakatoodete, alkoholi ja narkootiliste ainete tarvitamine Eesti 15–16-aastaste õpilaste seas” (2020; osa rahvusvahelisest uuringust ESPAD), „Eesti täiskasvanud rahvastiku uimastitarvitamise uuring” (2018) ja „Narkootikumide tarvitamine COVID-19 eriolukorra ajal” (2020) põhjal kanepitarvitamise tendentse Eestis, noorte suhtumist kanepisse ja selle terviseriskide tajumist ning muutuseid tarvitamises eriolukorra ajal. Sellele järgnes ülevaade nii sõltuvusprobleemidega lastele-noortele kui ka täiskasvanutele pakutavatest riiklikest abivõimalustest, s.t kahjude vähendamise, ravi-, nõustamis- ja tugiteenustest nagu programmid VALIK ja SÜTIK, lühi- ja pikaajaline statsionaarravi ning hiljuti avatud Torujõe noortekodu.
Järgnenud küsimuste-vastuste-kokkuvõtete voor kujunes elavaks ja põnevaks. Dr Liina Haring kommenteeris väidet, et paratsetamool on mingis mõttes kannabinoidravim, kuna osa selle põletikke ja valu leevendavast toimest rajaneb endokannabinoidsüsteemi kaudsel moduleerimisel, ja vastas küsimusele, kas uuringus „Kanepi tarvitamine ja vaimse tervise probleemid Eesti noorte ja täisealiste hulgas” tuli andmetest välja ka mõni huvitav seos tarvitatavate annuste suuruse või tarvitamissageduse ja psühhopatoloogiliste ilmingute vahel (psühhoosiriski hindamisvahend näidanud küll ilmset trendi, et sagedasematel tarvitajatel esines suurema tõenäosusega ja rohkem psühhootilisi haigustunnuseid, luulumõtteid ja psühhootilisi elamusi, kuid kuna uuringus tarvitatavaid koguseid ei küsitud ja tarvitatud kanepi kangust polnud võimalik hinnata, ei saanud selget korrelatsiooni näidata). Aime Riikoja kuulutas julgelt, et nn CBD-kanepi seadusega sätestatud THC piirmäär on meelevaldne („Kõrge CBD-sisaldusega kanep, mis sisaldab nt 0,25% THC-d, ei ole psühhoaktiivne!”) ja kutsus üles seaduseid korrigeerima. Mailis Tõnisson soovitas kanepi tõsta narkootiliste ja psühhotroopsete ainete esimesest nimekirjast teise, et arstid saaksid Ravimiameti eriluba taotlemata tavalise narkoaine retseptiga kanepiravi määrata; see võiks toimuda diagnoosipõhiselt, nt võimaldades kanepit valuvaigistina, iivelduse vähendamiseks ja meeleolu tõstmiseks terminaalsetele haigetele ning spastilisuse vähendamiseks hulgiskleroosi-patsientidele.
Dr Liina Haring avaldas veendumust, et kannabinoidravimid jõuavad järgmise kümnendi jooksul psühhiaatriasse, ning vastuseisu meelelahutusliku kanepipruukimise seadustamisele, kuna tema hinnangul pole Eesti tervishoiusüsteem veel valmis aitama kõiki, kellel tekivad psüühikahäired pärast seda, kui kanep R-Kioskisse müügile paiskub.
Aljona Kurbatova arvas, et kui opioidravimid on kättesaadavad, peavad seda olema ka kannabinoidravimid. Ka tema ei poolda mittemeditsiinilise kanepituru reguleerimist, vähemalt mitte praegu, kuigi möönab, et kunagi tuleb sellised põhimõttelised otsused päevakorda võtta. „Tänastes turvavõrkudes — noortele eluoskuste andmisel ja üldse inimeste abistamisel — on liiga palju auke. Kui oleme suutnud need augud lappida, kui noortele on antud kõik võimalikud võimalused enesearenduseks, kui olemas on kõik toimivad abimeetmed — siis oleme välja teeninud privileegi kanep legaliseerida,” rõhutas Kurbatova. Samuti juhtis ta tähelepanu ilmsele kahepalgelisusele ühiskonnas, kus samad inimesed, kes leiavad, et „narkomaane” pole vaja aidata ja protestivad kahjude vähendamise keskuste rajamise vastu, nõuavad teisalt kanepi viivitamatut seadustamist. „Muudame oma suhtumist ja aitame inimesi, kellel on probleem. Ehitame ennetussüsteemi üles ja siis tuleme teema juurde tagasi,” võttis Aljona Kurbatova kokku alalhoidlike, ent dialoogile avatud uimastivaldkonna spetsialistide praegused hoiakud.
Head kolleegid!
Igal aastal ühineb Eesti HIVist Mõjutatud Kogukondade Konsortsium (Eesti HIV-positiivsete Võrgustik EHPV (ehpv.ee) ja Eesti psühhotroopsete ainete tarvitajate ühing LUNEST (lunest.ee)) ülemaailmse kampaaniaga „16 päeva soopõhise vägivalla vastu”, mida kaheteistkümnes Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia regiooni riigis korraldatakse ka nimetuse „Vägivallale pole õigustust!” all ja mida toetab Euraasia Naiste AIDSi-võrgustik (www.ewna.org).
Kampaania eesmärk on mobiliseerida ja kaasata HIV-positiivseid ja riskirühmadesse kuuluvaid naisi ning tõsta üldsuse teadlikkust naistevastase vägivallaga seonduvatest probleemidest. Samuti tõstab kampaania esile HIVi, soo ja vägivalla vahelisi suhteid.
Elementaarsetele teenustele juurdepääsu piirates vähendab vägivald HIVi ja AIDSi epideemia vastase võitluse tõhusust. Naistevastane vägivald on inimõiguste rikkumine. HIV-nakkusega seonduvad ohud on vägivalda kogevate naiste jaoks suuremad. HIV-positiivsed naised, suurema HIV-nakkuse ohuga naised ja naised, kes tarvitavad uimasteid, kogevad vägivalda suurema tõenäosusega.
2020. aasta augustis kaardistas Eesti HIVist Mõjutatud Kogukondade Konsortsium (Eesti HIV-positiivsete Võrgustik EHPV (ehpv.ee) ja Eesti psühhotroopsete ainete tarvitajate ühing LUNEST (lunest.ee)) kriisikeskuse-teenuste kättesaadavust HIV-positiivsetele ja uimasteid tarvitavatele naistele. Kaardistamise tulemusel selgus, et sellele sihtrühmale pole kättesaadavad sugugi mitte kõik kriisikeskuse-teenused.
Tänavuse kampaania raames kavatsevad konsortsiumi liikmesorganisatsioonid hinnata nii HIV-positiivsetele kui ka uimasteid tarvitavatele naistele pakutavaid kriisikeskuse-teenuseid ning koostada soovitused nende kvaliteedi ja kättesaadavuse parandamiseks.
Parema ülevaate saamiseks olukorrast kavatseme korraldada fookusgrupi-intervjuusid nii kriisikeskuse-teenuste pakkujate kui ka kasutajatega.
Eesti HIVist Mõjutatud Kogukondade Konsortsium kutsub fookusgrupis osalema kriisikeskuste töötajaid, keda ühendab naistevastase vägivalla probleemistik ning kes on valmis rääkima oma tegevusest, kogemustest ja probleemidest eesmärgiga leida uusi viise murekohtade lahendamiseks ning arutada koostöö- ja suhtlusvõimalusi.
COVID-19-pandeemiast johtuvate piirangute tõttu toimub sündmus veebisuhtlusrakenduses Zoom. Kõigile osalejatele saadetakse Zoom-koosoleku link.
Töökeeled: vene, eesti.
Kampaania eesmärgid
• Juhtida tähelepanu soopõhisele vägivallale Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia regioonis ning parandada üldsuse arusaamist soovõrdsuse, HIVi ja vägivalla vahelistest seostest;
• mobiliseerida Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia regiooni HIV-epideemiast mõjutatud naisi tegelema soopõhise vägivalla probleemiga piirkonnas;
• suurendada vägivallaohus elavate või vägivalda kogenud naiste ja tütarlaste motivatsiooni otsida abi ja tuge;
• suurendada naiste kogukondlikku potentsiaali poliitiliste meetmete kujundamise ja soopõjhise vägivalla vastaste programmide juurutamise vallas.
Käes on aeg kehtestada uus normaalsus uimastitarvitajatele suunatud teenuste valdkonnas
Sel reedel, 26. juunil liitub MTÜ Eesti psühhotroopsete ainete tarvitajate ühing LUNEST sadade organisatsioonide ja kümnete tuhandete aktivistidega, et vastukaaluks ÜRO uimastite kuritarvitamise ja salakaubaveo vastase päeva iganenud ja inimvaenulikule sõnumile tähistada rahvusvahelise uimastipoliitika konsortsiumi IDPC rahvusvahelist algatust „Ei karistustele, jah lahendustele!“ (ingl „Support. Don’t Punish.“).
Tänavu ühineme selle algatuse raames Euroopa uimastitarvitajate katusorganisatsiooni EuroNPUD eestvedamisel käivitatud kampaaniaga „Nõuame uut normaalsust!“ (ingl „Time for a New Normal!“).
Eesti erialased ametkonnad eesotsas Tervise Arengu Instituudiga tegutsesid COVID-19-pandeemia raames kiiduväärsel moel kiiresti ja otsustavalt, et tagada uimastitarvitajatele suunatud kahjude vähendamise, sõltuvusravi- ja sotsiaalteenuste järjepidevus. Tänu eriolukorra ajal rakendatud meetmetele väljastati muu hulgas asendusravimit inimestele mitmeks päevaks kätte, võimaldati asendusraviprogrammiga liitumist kiirendatud korras ning tagati üldse maksimaalselt nii teenusepakkujate kui ka teenusesaajate ohutus. Kuid tervishoiukriisi aegsed liberaalsemad reeglid kujunesid peale selle lakmuspaberiks, mis näitas nii Eestis kui ka mujal maailmas, et uimasteid tarvitavate inimeste senisest vastutulelikum, pandlikum ja inimlikum kohtlemine on võimalik ning sellega ei kaasne soovimatuid tagajärgi.
Nüüd, mil pandeemiaga seonduvad muudatused uimastiturul — sh uute ainete turuleilmumine ja traditsiooniliste uimastite kanguse kasv — on suurendanud uimastitega seonduvaid ohte nii uimastitarvitajatele kui ka rahvatervisele laiemalt, on tagumine aeg tunnistada senine uimastite ja uimastitarvitajate vastane võitlus kahjulikuks ja kontraproduktiivseks, vabastada korrakaitseorganid nende pädevussfäärist välja jäävast kohustusest uimastitarvitajaid taga ajada, vahistada ja karistada, ning suunata rohkem ressursse hädavajalike ja tõhusate kahjude vähendamise ja sõltuvusravi-teenuste arendamisse ja laiendamisse.
Algatuse „Ei karistustele, jah lahendustele!“ raames läbi viidav kampaania „Nõuame uut normaalsust!“ juhib tähelepanu järgmistele meetmetele ja vajadusele teha need kättesaadavaks kõigile abivajajatele.
• Majutus kodututele. Kindla elukohata inimeste seas on uimastitarvitajaid rohkem kui elanikkonnas keskmiselt. Nende olukorda ei hõlbusta kuidagi enamiku sotsiaalmajutuse pakkujate tingimus, et majutusteenusele pääsemiseks tuleb loobuda uimastite tarvitamisest. Sellise nõude tõttu jäävad paljud kodutud ja sõltuvushäirelised uimastitarvitajad ilma hädavajalikust abist ja on seega rohkem vastuvõtlikud kõigile riskiteguritele, sh kroonilistele nakkushaigustele nagu HIV ja C-hepatiit. Tingimusteta majutuse pakkumine uimasteid tarvitavatele kodututele aitaks ühest küljest ennetada ja vähendada nakkushaiguste levikut kogu elanikkonna seas, teisalt aga võimaldaks elu hammasrataste vahele jäänud uimastitarvitajatel alustada taasühiskonnastumist neile sobivas tempos.
• Asendusravim kätte. Kohustus ravimi järel igapäevaselt asendusravikliinikus käia on peamine põhjus, miks asendusravipatsiendid teenusele tulla ei taha või sellest loobuvad. Eriti raske on see muude tervisehäiretega ja tööl käivate patsientide jaoks. Asendusravimi väljastamine kätte mitmeks päevaks, nagu seda tehti eriolukorra ajal, parendaks teenuse mainet, suurendaks kliendibaasi ja teeks taasühiskonnastumise paljudele lihtsamaks. Pikemas perspektiivis tuleks kogu 2012. aastast alates muutumatuna püsinud asendusravi kliiniline protokoll nüüdisajastada.
• Kiire pääs asendusravile. Opioid-asendusraviteenus peab olema kiiresti kättesaadav igaühele, kes seda vajab. See peaks laienema ka vahistatutele jt kinnipeetavatele. Praeguse iganenud praktika kohaselt pakutakse asendusravi jätkamise võimalust vahi all viibimise ajal vaid neile kinnipeetutele, kes on juba programmi kliendid. Taoline olukord teeb väga haavatavaks need opioiditarvitajad, kes asendusravi veel saanud ei ole.
• KV-teenused kogemuskaaslastelt. Eestis on uimastitarvitamis- ja/või sõltuvushäire-kogemusega inimesed edumeelsel moel kaasatud kahjude vähendamise, sotsiaal- ja tugiteenuste pakkumisse väljatöötajate, kogemusnõustajate ja tugiisikutena. Meie esindatus nende teenuste kavandamise ja juhtimise juures on olnud oluliselt väiksem. Selleks, et teenused oleksid võimalikult tõhusad, tuleb uimastitarvitajaid senisest rohkem kaasata uimastitarvitajate käekäiku puudutavate otsuste langetamisse.
• Tugiteenused telefonitsi ja veebis. Digiriigis Eestis on hulk uimastitarvitajatele suunatud teenuseid veebis ja telefonitsi kättesaadavad. COVID-19-pandeemia ajal, mil isiklikke kontakte soovitati vältida, ilmnes, et üllatavalt paljud sõltuvushäireliste inimeste abistamiseks mõeldud teenuste veebi- ja telefonipõhise pakkumise viisidest sobivad inimestele hästi, on tõhusad ja, mis kõige tähtsam, kättesaadavad sõltumata abivajaja asukohast. Veebi- ja telefoniteenuste edendamisest piirkondades, kus kohapeal pakutavate teenuste valik on väiksem kui uimastikriisi tulipunktides Tallinnas ja Ida-Virumaal, oleks abi paljudele, kelleni muud teenused praegu ei küündi.
Kuna koroonaviiruse-pandeemia kujutab endast jätkuvalt potentsiaalset ohtu, ei korraldata tänavu „Ei karistustele, jah lahendustele!“ traditsioonilisi avalikke kampaaniaüritusi. Meeleavaldusel osalemise asemel saab igaüks oma meelsust näidata ja meie algatust toetada, jagades suhtlusvõrkudes kampaaniaplakatit koos teemaviidetega nagu #SupportDontPunish, #eikaristustelejahlahendustele, #uusnormaalsus jne.
Kampaaniaplakati eestikeelne versioon: https://drive.google.com/file/d/1S-K-zGD5y-2Qr9eClo9ypfFQtgarWWQM/view?usp=sharing
Kampaaniaplakati venekeelne versioon: https://drive.google.com/file/d/16ctiCZHyja473dWxo1RgRaDNj5e05ah5/view?usp=sharing
MTÜ LUNEST: lunest.ee; fb.com/lunest2016
Euroopa uimastitarvitajate liit EuroNPUD: euronpud.net
Rahvusvaheline uimastipoliitika konsortsium IDPC: idpc.net
„Support. Don’t Punish“: supportdontpunish.org
Tervise Arengu Instituudi TAI pakutav teave uimastitarvitajatele mõeldud teenustest, uimastitest ja nendega kaasnevate ohtude vähendamisest: narko.ee
Täiendavate küsimuste tekkimisel võtke ühendust MTÜ LUNEST juhatuse liikmetega.
Mart Kalvet (eesti keeles): +372 5096286
Jelena Antonova (vene keeles): +372 5331 7025
OHUTUM NARKOOTIKUMIDE TARVITAMINE KOROONAVIIRUSE (COVID-19) AJAL
KOROONAVIIRUSE (COVID-19) SÜMPTOMID JA LEVIMINE:
- Praeguse info kohaselt on COVID-19 sümptomid sarnased gripi sümptomitele.
- Peamised sümptomid on köha, palavik ja hingamisraskused.
- Viirus levib inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, peamiselt lähedasel kontaktil haige inimesega.
- Viiruse inkubatsiooniperiood on umbes 2-14 päeva, keskmiselt 5 päeva.
- Koroonaviiruste põhjustatud nakkuse esmaseks ennetusmeetmeks on hea käte hügieen ja haigete inimestega kontaktide vältimine.
Allikas: Terviseameti veebisait (18.03.2020)
Loe lähemalt Terviseameti veebisaidilt.
KUIDAS KÄITUDA KOROONAVIIRUSE KAHTLUSE KORRAL?
- Inimesed, kellel tekivad ülemiste hingamisteede infektsiooni sümptomid (köha, palavik, hingamisraskused) peavad esimesel võimalusel telefoni teel võtma ühendust oma perearstiga, või küsima nõu perearsti nõuandeliinilt 1220 (välismaalt +372 634 6630). Ära mine perearsti vastuvõtule ilma aega eelnevalt kokku leppimata ja selleks juhiseid saamata. Nii võid ise nakatuda või nakkust levitada.
- Kui haigestud, on kodune isolatsioon oluline ettevaatusabinõu, et hoida ära nakkushaiguse edasine levik.
- Kui sinu seisund on raske (õhupuudus, valu rinnus) tuleb kutsuda kiirabi, helistades hädaabinumbril 112.
- Lisaks saab helistada häirekeskuse infotelefonil 1247, mis jagab informatsiooni koroonaviirusega seotud küsimustes, telefon töötab ööpäev läbi ja on helistajatele tasuta.
Allikas: https://www.narko.ee/tarvitajad/ohutum-narkootikumide-tarvitamine-koroonaviiruse-covid-19-ajal/