LUNEST

Mart Kalvet: Unistus inimnäolisest ja -sõbralikust uimastipoliitikast ei saa jääda ainult unistuseks

“Unistus inimnäolisest ja -sõbralikust uimastipoliitikast ei saa jääda ainult unistuseks,“ ütleb intervjuus Telegramile MTÜ Eesti psühhotroopsete ainete tarvitajate ühing LUNEST juhatuse liige Mart Kalvet, kellelt uurisimegi lähemalt, et mida LUNEST endast kujutab. “Tavalisel inimesel“, s.t maksumaksjal, kes pidevalt uimasti(poliitika) teemades näpuga järge ei aja, on vast kõige olulisem teadvustada, et tõenduspõhisem ja tõhusam uimastipoliitika tähendab väiksemaid kulutusi kontraproduktiivsele jõustamistegevusele ning turvalisemat ja vabamat ühiskonda kõigile,” leiab Kalvet ja lisab: “Nn sõda uimastite (ja uimastitarvitajatega) on hirmus kulukas ja ei anna tulemusi; oleme võtnud endale kohustuse leida sellele alternatiive ja toetada arenguid, mis ei eelda allasurutud ühiskonnagruppide ahistamist, inim- ja muude õiguste rikkumist, sõltlaste häbimärgistamist ja tõrjumist.“

Mis on LUNEST? Kui kaua olete tegutsenud ja kuidas see ühing sündis?

MTÜ Eesti psühhotroopsete ainete tarvitajate ühing LUNEST on mittetulundusühing, mis tegeleb uimastitarvitajate, uimastisõltlaste ja nende lähedaste õiguste ja huvide kaitsega. Ühing alustas rohujuuretasandil mitteametlikku tegevust 2016. aasta kevadel, kui meie juhataja Jelena Antonova koos Ida-Virumaa uimastitarvitajate aktiiviga hakkas korraldama kogukondlikke koosviibimisi ja kohtumisi valdkonna spetsialistidega nagu arst-infektsionistid, asendusravi korraldajad, kahjude vähendamise teenuste pakkujad jne. Sama aasta sügise hakul liitusin organisatsiooniga, kuna leidsin, et meil on ühised väärtused ja siiras soov aidata Eesti uimastipoliitikat ja sellega seonduvaid valdkondi inimsõbralikumaks, tõenduspõhisemaks ja tõhusamaks muuta. Kuna organisatsiooni tuumik oli tol hetkel venekeelne, leidsin ka, et sujuvamaks suhtlemiseks ametkondade ja rahvusvaheliste organisatsioonidega vajab tärkav ühing eesti ja inglise keeles enam-vähem hästi orienteeruva inimese abi.

MTÜ LUNEST on osa Eesti HIVist mõjutatud kogukondi ühendavast katus-konsortsiumist, kuhu kuuluvad veel Eesti HIV-positiivsete Võrgustik ja Eestimaa venekeelsete LGBT-inimeste organisatsioon VEK LGBT.

Kellele on LUNEST mõeldud? Kas uimastitarvitajatele või nende lähedastele?

Mõlematele! Ja üldse kõigile, kes uimastipoliitika, uimastikahjude vähendamise, sõltuvustervishoiu ja muude haakuvate teemade vastu huvi tunnevad. Meie igakuistel eestikeelsetel kogukonnakoosolekutel Tallinnas osaleb väga erinevaid entusiaste ja huvilisi; mõni pole illegaalseid uimasteid isegi kaugelt näinud. Kindlasti ei ole uimastite tarvitamine MTÜ LUNEST toetamiseks või liikmelisuseks nõutav tingimus.

Millist abi/nõu pakute?

Võib-olla kõige olulisem on, et pakume mõistvat ja toetavat suhtumist, küünarnuki- ja kogukonnatunnet inimestele, keda on uimastitega liialdamise tõttu tabanud kaaskodanike halvakspanu, põhjendamatu tõrjumine, diskrimineerimine ja häbimärgistamine. Kuna usume, et uimastisõltuvushäires pole midagi häbiväärset, vaid et selle all kannatavaid inimesi tuleks kohelda võrdselt kõigi teistega, ja kuna paljudel meist on uimastite tarvitamise ja/või uimastisõltuvuse kogemus, on nii probleemsetel kui ka mitteprobleemsetel tarvitajatel meiega suhelda julgem ja lihtsam kui inimestega, kellel need kogemused puuduvad ja/või kes peavad uimastisõltuvushäiret ikka veel moraalipuudeks või krooniliseks, ravimatuks ajuhaiguseks. Seega oleme omamoodi sillaks tarvitajaskonna ja riigi vahel.

Tervise Arengu Instituudi rahastatud sõltlaste taasühiskonnastamise programmi SÜTIK raames, milles mõned meie ühingu liikmed töötavad tugiisikutena, pakutakse muid uimasteid kui kanep tarvitavatele inimestele vajalikku abi ja tuge — nii neile, kes soovivad tarvitamise ja sõltuvusega kaasnevaid ja/või neid süvendavaid probleeme lahendada ja näiteks tarvitatavaid koguseid vähendada, kui ka neile, kes tahavad sõltuvusest lõplikult loobuda. Tarvitamisest loobumine pole konfidentsiaalse, vabatahtliku ja tasuta programmiga liitumise vältimatuks tingimuseks, aga me, mõistagi, püüame aidata inimestel jõuda arusaamiseni, et kindlaim viis uimastite tarvitamisega kaasnevaid probleeme vältida on uimasteid mitte tarvitada.

Milline on teie koostöö riigiga?

Koostöö riiklike struktuuridega on aktiivne, pidev ja tulemuslik! Koostöös Tervise Arengu instituudi, Politsei- ja Piirivalveameti ning kahjude vähendamise keskusega Convictus ellu viidavat programmi SÜTIK juba mainisin; viimasel ajal oleme selle raames hakanud koostööd tegema Tallinna kinnipidamiskeskuse ja Viru Vanglaga ning loodame tulevikus jõuda ka teistesse kinnipidamisasutustesse, kus meie teenuseid vajatakse. Projekt LUNEST-INFO koostab ja edastab ametkondadele igakuiseid aruandeid olukorrast ja arengutest uimastiturul ja -ringkondades ning uimastisõltuvusravi pakkuvates asutustes; aruandesse on möödunud aasta jooksul lisandunud põnev jaotis klubidroogide reagentkemikaalidega analüüsimise tulemustest. Projekti LUNEST-SIDIV raames võimaldame koostöös advokaadibürooga SIDIV Narvas ja Jõhvis hasartmängumaksu nõukogu rahastuse toel sõltlastele ja nende lähedastele tasuta õigusabi, jne.

Kui arutusel on meie kogukonda puudutavad küsimused, kutsutakse meidki sageli komisjonilaua taha; viimati küsiti meie arvamust Riigikogu sotsiaalkomisjoni 3. detsembri istungil seoses eelnõuga, mis muudaks uimastisõltuvusravi andmekogu NARIS isikustatuks (vt siit). Meie seisukoht on, et asendusravi praegune korraldus ei toimi soovitud kujul; sellesse hõlmatud patsientide võimalused reisida, töötada ja õppida on äärmiselt piiratud, mis ei soodusta sugugi nende taasühiskonnastumist ja sõltuvustest vabanemist. Loodame, et raviandmete kogu isikustamine ja seostamine loob võimaluse selle olukorra parendamiseks.

Kellega veel koostööd teete?

Oleme avatud koostööle enam-vähem kõigiga, keda Eesti uimasti- ja narkokaristuspoliitikas toimuv sisuliselt huvitab. Lisaks HIVist mõjutatud kogukondade konsortsiumi liikmes- ja partnerorganisatsioonidele saame hästi läbi kahjude vähendamise teenuseid pakkuvate MTÜ-dega nagu Convictus ja Me Aitame Sind, aga ka edumeelsemate asendusravikliinikutega. Suhtleme sageli sotsiaalkindlustusameti, töökassa, kriminaalhooldajate, kohtutäiturite, kohtute ja prokuratuuriga.

Väga head suhted on meil SA-ga Viljandi Haigla, mille sõltuvusravi ja -rehabilitatsiooniüksustesse oleme suunanud tarvitamisest loobumisele avatud SÜTIKu kliente. Väljaspool Eestit kuulume rahvusvahelistesse organisatsioonidesse nagu Euroopa uimastitarvitajate katusorganisatsioon EuroNPUD, Euraasia uimastitarvitajate võrgustik ENPUD ja Euroopa kahjude vähendamise võrgustik Correlation Network, suhtleme aktiivselt Euraasia kahjude vähendamise liidu EHRA-ga ning mõttekaaslastega Soomest, Norrast, Ühendkuningriigist, Leedust, Lätist, Gruusiast, Ungarist, Poolast, Ukrainast, Venemaalt, Valgevenest, jne, jne.

Millised on tavaliste inimeste teadmised psühhotroopsete ainete kohta?

Seda on keeruline hinnata, ent usun, et üsna piiratud — julgen seda väita, kuna olen ligi kaks kümnendit hoidnud kätt nii globaalse kui ka lokaalse uimastipoliitika pulsil, lugenud pidevalt valdkonna uudiseid, uuringute kajastusi, teaduspublikatsioone ja poleemikat ning suhelnud erialaste organisatsioonide esindajatega kogu maailmas, ja arvan, et ei liialda, kui tunnistan, et peaaegu iga päev saan teada midagi uut või ootamatut. Psühhotroopsed (taju ja tuju muutvad) ained kitsamalt ja sõltuvuskäitumine laiemalt on 21. sajandi olulisemad uurimis- ja arendussuunad. Sellel, mida oleme õppinud nn keemilistest sõltuvustest ja nende võitmisest (või nendega probleemideta elamisest — nt mõõdukas kofeiinisõltuvus on tervisele pigem kasulik kui kahjulik), on palju järelmeid ja rakenduspotentsiaali nüüdismaailmas, kus saame iga päevaga üha teadlikumaks sellest, kui suurel määral sõltume keskkonnast, toidust ja tehnikast, aga ka teistest inimestest.

Usun, et olulisemgi veel kui teadmised eri sõltuvusainete mõjudest on nüüdisaegne ja tõenduspõhine arusaam sõltuvuskäitumisest ja selle põhjustest. Kui üldsus ja ametkonnad jõuavad meiega samale arusaamale, et sõltuvushäire põhjused on sageli mujal kui ainetes — nt kasvukeskkonnas, meeleseisundis, kaasuvates vaimse tervise probleemides, lapsepõlve traumaatilistes läbielamistes, ühiskondlikus tõrjutuses, töötuses, puuduses, kodutuses, jne — ning et selle häirega seonduvate probleemide tõhus lahendamine eeldab uimastitarvitajate inimväärset kohtlemist, toetamist ja vajadusel ravimist, mitte karistamist trahvide ja vabadusekaotusega —, ei saa unistus inimnäolisest ja -sõbralikust uimastipoliitikast jääda ainult unistuseks.

“Tavalisel inimesel“, s.t maksumaksjal, kes pidevalt uimasti(poliitika) teemades näpuga järge ei aja, on vast kõige olulisem teadvustada, et tõenduspõhisem ja tõhusam uimastipoliitika tähendab väiksemaid kulutusi kontraproduktiivsele jõustamistegevusele ning turvalisemat ja vabamat ühiskonda kõigile. Nn sõda uimastite (ja uimastitarvitajatega) on hirmus kulukas ja ei anna tulemusi; oleme võtnud endale kohustuse leida sellele alternatiive ja toetada arenguid, mis ei eelda allasurutud ühiskonnagruppide ahistamist, inim- ja muude õiguste rikkumist, sõltlaste häbimärgistamist ja tõrjumist.

Mis on LUNESTi eesmärk 5–10 aasta pärast? S.t, kuhu tahate jõuda?

Ehkki oleks meeldiv loota, et meie tänased eesmärgid on selleks ajaks saavutatud, peame olema realistlikud. Sajandi jagu kestnud uimastite keelustamise ja uimastitarvitajate ebaproportsionaalselt range karistamise “soovimatute tagajärgede“ likvideerimisega, uimastitarvitajate õiguste eest võitlemise ja huvide kaitsega tuleb ilmselt tegelda veel pikalt ka pärast seda, kui maailma riigid uimastiprobleemide lahendamiseks senisest tagurlikust, keelustamis- ja karistamispõhisest lähenemisest inimlikumad ja tõenduspõhisemad mudelid juurutanud on. Usun, et meie ühingul ja kogukonnal saab selle maailma kujundamise juures olema oma roll, isegi kui see on väike.

Uuri lähemalt: Lunest

Fotod: erakogu, Lalesh Aldarwish / Pexels

Küsitles Mariann Joona

Mart Kalvet: Unistus inimnäolisest ja -sõbralikust uimastipoliitikast ei saa jääda ainult unistuseks