LUNEST

Eesti on valmis muutusteks. Sinu allkiri loeb!

Eesti skandaalihimuline peavoolumeedia, võhiklikud poliitikud ja isegi juhtivad arstid ei teadvusta kanepituru reguleerimatuse probleemi olemust, leiab MTÜ-de LUNEST, TRUST ja Ravikanep juhatuse liige Mart Kalvet.

Meediakajastustest jääb sageli mulje, et ei kajastajad ise ega ka inimesed, keda nad ekspertide pähe küsitlevad, pole endale selgeks teinud isegi kõige elementaarsemaid teemaga seonduvaid tõsiasju. Kui struktuur mõistuse häält summutab, peab üldus lihtsalt kõvemini nõudma – näiteks rahvaalgatuse kaudu. 

Toon esmalt näiteks Kanal 2 “Reporteri” loo tänavu 8. oktoobrist: “Mis imet kanep teeb, et kogu Eesti seda täis on?” 

„Reporter“ küsib seal retooriliselt, mis imet kanep küll teeb, et kogu Eesti seda viimatiste reoveeuuringute põhjal “täis on”. Lääne-Tallinna Keskhaigla anestesioloogia- ja intensiivravikliiniku ülemarsti dr Raido Paasma juttu, mis on küsimusele otsa monteeritud, ei saa kuidagi sellele vastuseks pidada. Tsiteerin muutmata kujul: “See… Sünteetilisel kanepil on kaks retseptorit. Üks on retseptor, mis toimib kesknärvisüsteemi ja tekitab, noh, sellist mõnutunnet – kõik sellega, psüühikaga, kõige sellega kaasnev efekt. Ja teine toime on teine retseptor, mille toime on siis eelkõige nii-möelda immuunsüsteemi ja siseorganitesse, ja selle toime kaudu toimib siis nii-öelda kroonilise valu leevendamine ja kõik need protsessid.” 

Asjatundmatu arst sogab vett

Siin on kõik märksa rohkem sassis kui Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul. Miks hakkas lugupeetud tohter kanepiteemalises saatelõigus jampsima nn sünteetilisest kanepist (s.t laborikannabinoididest, millel pole loodusliku kanepiürdiga seost)? Miks omistab ta sünteetilisele kanepile loodusliku kanepi toimemehhanismi – retseptoreid küll nimetamata, aga siiski enam-vähem, ehkki väga segaselt ja kohati valesti kirjeldades meie organismis peaaegu kõigis elundkondades leiduvate CB1- ja CB2-retseptorite toimimist? 

Tõsi, paljud sünteetilised kannabinoidid toimivadki täpselt samade retseptorite kaudu, aktiveerides neid kanepi peamisest psühhoaktiivsest toimeainest delta-9-THC-st vähemal või rohkemal määral. Paljud ränki soovimatuid kõrvalnähte nagu iiveldus, oksendamine, segasusseisund, teadvusetus, hingamispeetus ja raskematel juhtudel isegi surm põhjustavad aga hoopis sellised sünteetilised kannabinoidid, mis lisaks retseptorite vahetule aktiveerimisele pärsivad väga tugevalt sellise valgu nagu rasvhappe amiidi hüdrolaas (FAAH) tagasihaaret, uputades kesknärvisüsteemi ja muud elundkonnad ebanormaalselt kaua retseptoreid mõjutavate kannabinoidide tugeva ja visalt taanduva tulva alla. Kas see pole mitte oluline erinevus, mida esile tõsta, ja samas huvitav teadmine, millest vaatajaile ka mingit elulist kasu võiks olla? 

(Põhjalikuma, allikaviidatud lühiülevaate endokannabinoidsüsteemist ja kannabinoididest leiab huviline aruandest “Ravikanepiraport 2016”, lk 10–15.) 

Edasi räägib “Reporter”: “Sõltuvust tekitavad kõik uimastid, aga pealtnäha leebe olemusega kanepil on saatuslik omadus – see avab ukse.” 

“Hüppelauateooria” hauarahu ei austata 

Sellele on otsa kleebitud dr Paasma järgmine jutt (muutmata kujul): “Paljud tarvitajad alustavad ikkagi kanepist ja kanepilaadsetest, siis minnakse juba järgmisena edasi amfetamiinini ja nendeni, ja siis, kui juba enam laks ei ole piisava tugevusega, siis otsitakse juba veel kangematest narkootikumidest seda nii-öelda doosi. Et tegelikult on see ikkagi tõsine probleem ja mina isiklikult arstina olen selle vastu, et kanep oleks legaalne, kui me ei suuda reguleerida seda, et, jah, tõesti, looduslik on lubatud ja sünteetiline on rangelt piiratud ja see ei ole mitte kuidagi kättesaadav.” 

Sellisena kirjeldatud hüppelaua-hüpotees on suuremas osas ammu kummutatud; enamik inimestest, kes kanepit proovivad, ei jätka tarvitamist regulaarselt, rääkimata üleminekust hoopis teistsuguse mõju ja toimemehhanismidega ohtlikumatele ainetele (erandiks võivad olla väga vara tarvitamist alustanud riskirühma-noored). 

Küll aga tuleb arstihärrat kiita tervishoiutöötajate kogukonnas paraku veel vähe levinud avaliku toetuse eest loodusliku kanepi turu reguleerimisele – sest, nagu on näidanud teiste riikide kogemused, on just nimelt kanepituru range riiklik reguleerimine üks olulisemaid meetmeid, mis aitab soovimatud liba-ained kodanikkonnast eemal hoida! (Tulevaste segaduste vältimiseks nendin, et see lõik oli dr Paasma jutu sõnasõnalise tõlgendamise sarkastiline tagajärg; mida ta tegelikult öelda tahtis, jäi ähmaseks.) 

Võhikreporter, mida Sa suitsetad, et sellist kelbast ajad? 

Järgneb Reporteri hoiatus, et “edasijõudnud narkotarbijate menüü võib põhjustada näiteks sellist välimust. Imetlege – “krokodili” ehk “zombie drug’i” ehk “UFO” ehk “flakka”, aga õige nimega alfa-PVP tüsistused!” Taustaks näidatakse võigast fotot suure mädaneva haavandiga käest. Google’i pildiotsinguga on väga lihtne tuvastada, et tegelikult on konkreetne foto pärit juhtumiaruannete ajakirjas ACEP Now 2023. aasta juulis ilmunud kirjeldusest pealkirjaga “Xylazine: An Emerging Threat”. Ülitugevatoimeline veterinaartuimasti ksülasiin ei ole “krokodil” (kodustes tingimustes toodetud kehva kvaliteediga desomorfiin), ega ka “UFO” või “flakka” (alfa-PVP). Sarnaselt paljude muude juhmistavate ainetega sünteetilistest kannabinoididest fentsüklidiinini (PCP) on ksülasiini küll nimetatud “zombie drug’iks“, aga katinoonipõhiste stimulantidega nagu alfa-PVP pole sel (ega selle tekitatavatel nahakahjustustel) mitte mingit pistmist. 

(Huvilised, kes soovivad rohkem teada ksülasiini tarvitamisega seonduvatest tegelikest ohtudest ja nende vähendamise praktilistest võimalustest, võivad lugeda Ypsiloni mullust hoiatuslugu.) 

Meenub, et see pole meie kõmumeedia jaoks esimene kord alusetu narkopaanika külvamisega iseendale jalga taha panna. 2012. aasta novembris rabas TV3 üldsust (täiesti alusetu) väitega, et “Venemaal levinud narkootikum “krokodill” jõudis Eestisse”, mida desomorfiini kahjustava toime näitlikustamiseks illustreeriti miskipärast kaadritega Venemaa televisiooni uudistest, kus näidati elukaaslase kirverünnaku ohvriks langenud ja seetõttu ohtrate löögihaavadega kaetud meest (nüüdseks on “häiriv video” targu TV3 ja Delfi veebist kõrvaldatud). Ja 2020. a veebruaris väitis Põhja prefektuuri narkotalituse juht Rait Pikaro Postimehes (teadmata allikatele toetudes), et alfa-PVP “sööb sind piltlikult öeldes seestpoolt ära”. Loo pealkirja too “piltlikkuse”-täpsustus ei jõudnud, ja nüüd jääb üle vaid nentida, et eksitav väide elab neli aastat hiljem jätkuvalt oma elu – nähtavasti “tänu” jampsi levitavale massimeediale. 

Miks peavad ohtlikud ained jääma gängsterite käpa alla? 

Kanepist ja soovimatusest selle musta turgu reguleerida räägib ka Eesti Päevalehes 11. oktoobril ilmunud vestlus Tartu Ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliiniku juhi Andres Lehtmetsaga. Tema sõnul on Eestis üks kõige põletavamaid vaimse tervise probleeme asjaolu, et jõudsalt kasvab “selliste uimastite kasutamine, mille suhtes valitseb üldine veendumus, et nad on süütud – näiteks kanep”.  “Öeldes ühiskonnana jah väga liberaalsele kanepipoliitikale, toodame teadlikult invaliide,” leiab dr Lehtmets. “Kõigi ainetega, mis ajule mõjuvad, tuleb olla ettevaatlik. Loodus pole meid loonud tarbima alkoholi ja kanepit.” 

Siinkohal tuleb eksperdiga nõustuda – kõik taju ja/või tuju muutvad ained on potentsiaalselt ohtlikud. Ainult et muudes valdkondades, mis samuti potentsiaalselt ohtlikud on, on riik võtnud endale mingisugusegi kohustuse nende ohtude maandamiseks noid valdkondi reguleerida. 

Erinevalt liiklusest, kehakultuurist ja viinajoomisest otsustasid maailma riigid 1961. aastal, et narkootiliste ainete must turg peab jääma üleni kuritegelike organisatsioonide hallata. Selle äärmiselt ebamõistliku, et mitte öelda hüsteerilise otsuse kibedaid vilju mugime globaalse ühiskonnana siiamaani. Seega on ehk alp heita Nõukogude-aegse haridusega vaimutohtrile ette tagurlikkust ja suutmatust mõista, et just uimastiturgude vastutustundlik, pragmaatiline ja range reguleerimine, mis vähendaks sõltuvusainete kättesaadavust riskirühmadele nagu alaealised või vaimse tervise häiretega isikud, on see, mida üledoosisuremuse poolest Euroopa esirinnas trooniva Eesti narkoprobleemi lahendamine nõuaks – mõistagi lisaks muudele meetmetele nagu tõeliselt toimiva ravi- ja sotsiaateenuste võrgu arendamine. 

Patsientide diskrimineerimine kui põhjendus jätkata turu mittereguleerimist 

See on aga rängim puudujääk, mida esmaspäeval, 14. oktoobril Eesti Päevaelehes ilmunud artikkel “Kaksikdiagnoosiga noormees peab ise hakkama saama. Psühhoosi ja kanepisõltuvust Eestis koos ei ravita” ja juhtkiri “Sõltuvus- ja psüühikahäired vajavad koos ravimist” esile tõstavad. Artikli osutusel on olukord nn kaksik- või mitmikdiagnoosiga inimeste, kes lisaks psüühikahäirele kannatavad uimastisõltuvushäire all, ravis katastroofiline. Enamikule mitmikdiagnoosiga haigetest on mõlema häire samaaegne ravi Eestis kättesaamatu, ehkki pole mingi saladus, et 75%-l raske psüühikahäirega isikutest esineb ka sõltuvushäire. 

Nii artikkel kui ka kolumn mainivad, et Põhja-Eesti regionaalhaiglas tegutses küll kuni koroonapandeemiani kaksikdiagnoosiga patsientide päevaravi osakond, mis aga jäigi ka hiljem suletuks, kuna osakonda eest vedanud psühhiaater läks tööle teise asutusse. Ausalt öeldes ei ole ma kindel, et selle osakonna avatuna hoidmine oleks palju muutnud – mitmikdiagnoosiga tuttavad, kes on sellesama tuntud psühhiaatri vastuvõtul käinud nii enne kui ka pärast pandeemiat, on kinnitanud, et too arst ei oska uimastitarvitajatega empaatiliselt või mõistvalt suhelda. Mitu sellist lootusrikast inimest, keda tugiisikuna julgesin arsti juurde suunata, tulid sealt tagasi, silmad peos ja enesehinnang põrmustatud, kuna arst oli neile öelnud, et sõltuvusest paranemine pole võimalik, et neist ei saa enam kunagi ühsikonnale kasulikke inimesi, ja et nad peavad oma elupäevade lõpuni neelama metadooni või viibima võimalikult palju kinnistes osakondades akuutsel ravil. Ilmselgelt on probleem laiem kui üks spetsialist või üks asutus – tõik, et sellise suhtumisega keegi üldse vaimse tervise vallas abi pakkuma kvalifitseerub, on enam kui murettekitav. 

Samasugust empaatiapuuet ilmutas samal päeval oma Facebooki-seinal tuntud perearst ja poliitik Karmen Joller, kes selle asemel, et liituda kriitikaga süsteemi aadressil, mis uimastisõltuvushäirega inimesi selgelt diskrimineerib, pidas paslikumaks saata iroonilised “südamlikud tervitused kõigile, kes räägivad kanepi ohutusest ja soovivad selle narkootikumi legaliseerimist”. Pärast aastakümneid tuurinud avalikku debatti, milles üks leer (mille hulka kuulub palju konservatiivsemaid arste poliitikuid ja arste) on teist süüdistanud kanepi kui täiesti ohutu uimasti propageerimises, ja teine leer (kuhu kuulun ka mina) samal ajal koostanud ja levitanud materjale, mis näitlikustavad seda, et kanep sarnaselt muude uimastitega tõesti ei ole täiesti ohutu, ja et sellepärast tulekski kontroll selle turu üle võtta ära kurjategijatelt ja anda riigile, on sellist kramplikku väärtõlgendamist ja lauslapsikut jonnimist natuke nukker kohata mujal kui mõnes raevunud äärmuslastest kubisevas suhtlusvõrgu-sopis. 

Teiselt poolt tuleb nõustuda kodanikuaktivist Jevgeni Krištafovitšiga, kes sealsamas Karmen Jolleri seinal ütleb: “See, et meie sotsiaalsüsteem on kohati inimvaenulik, ei tähenda, et ka karistuspraktika peab sama olema,” ja nimetab kujunenud olukorda seadusandja tegemata tööks. Leian, et kui poliitikud ja ametnikud keelduvad meid ära kuulamast ja meie tõenduspõhiseid, ratsionaalseid ja, mis kõige tähtsam, mitmel pool mujal progressiivsemates riikides edukalt rakendatud soovitusi arvesse võtmast, peame ühiskonnana lihtsalt valjemat häält tegema. Karistuspraktika muutmine võiks olla hea koht, millest alustada. Kui soovid Eesti uimastipoliitika muutmises kaasa rääkida, on Sul veel mõned päevad aega anda allkiri rahvaalgatusele, mis taotleb uimastite tarvitamise eest määratavate karistuste karmistamata jätmist. Tänan!

Üledoositeadlikkus

Iga aasta 31. augustil tähistab maailm rahvusvahelist üledoositeadlikkuse päeva (International Overdose Awareness Day). Meie ühing on kohandanud osa selle algatuse kodulehel jagatud üledoosidele reageerimise teabelehti eesti ja vene keelde. Järgmistelt linkidelt saate neid alla laadida, välja printida ja jagada.

Rahvaalgatus uimastitarvitamise eest määratavate karistuste leevendamiseks

MTÜ Eesti psühhotroopsete ainete sõltlaste ühing „LUNEST“ algatas petitsiooni, milles kutsub Riigikogu ja valitsust kaaluma ühingu ettepanekuid narko- ja karistuspoliitika ümberkujundamiseks. Keskkonnas rahvaalgatus.ee saab igaüks neid ettepanekuid allkirjaga toetada kuni 23. septembrini.

Algatus juhib tähelepanu asjaolule, et iganenud või tagurlikud karistuspoliitilised meetmed nagu trahviühiku määra tõstmine 2025. aastal võimendavad uimastikahjusid selle asemel, et soodustada riikliku uimastiennetuse strateegia eesmärke. „Meie, allakirjutanud, leiame, et nende eesmärkide saavutamine on väga keeruline, kui mitte võimatu seni, kuni kehtivad praegused ebaõiglased ja ebaproportsionaalsed karistused uimastite isiklikuks tarbeks omamise ja tarvitamise eest,“ kirjutavad MTÜ esindajad petitsioonis.

Allikatele nagu Tervise Arengu Instituudi uuringud ja ülevaated Euroopa Liidu riikide karistuspraktikatest toetudes leiavad algatuse koostajad, et narkosüütegude eest karistamine arestiga ja eelseisev trahviühiku määra tõus teeksid sõltuvushäirega elavate inimeste jaoks niigi keerulise ja sageli kuluka abi ja ravi leidmise protsessi veelgi keerulisemaks. Seda arvesse võttes edastataksegi algatusega Riigikogule ja Vabariigi Valitsusele järgmised ettepanekud.

• Kaaluda, et narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamise või väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise või valdamise eest ei oleks võimalik võtta isikutelt vabadust, ehk karistusena ei oleks võimalik määrata aresti.
• Kaaluda, et narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamise või väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise või valdamise eest määratav rahaline karistus oleks väiksem kui senine 300 trahviühikut, ja et võimalik maksimaalne rahatrahvi suurus ei ületaks praegu kehtivat maksimaalset võimalikku trahvisummat (kuni 1200 eurot).
• Kaaluda aine tarvitamise kui üldse kõige vähem ohtlikuma teo süüteo koosseisust välja arvamist või sellele eraldi leebema koosseisu loomist.

„Rahvusvaheliste uimastikeeluseaduste enam kui sajandi pikkune ajalugu on näidanud, et pealtnäha lihtsad, sirgjoonelised ja poliitiliselt mugavad meetmed nagu lauskeelustamine ja tarvitajate karistamine ei toimi, vaid teevad olukorra hullemaks,“ võtavad autorid rahvaalgatuse kokku. „Me usume, et käesolevas petitsioonis välja pakutud meetmed on vähim, mida meie riik saab teha, et meie ühiskond saaks viimaks asuda kindlalt arenema ohutuma, tõhusama ja inimväärsema uimastipoliitika poole, ja nõuame et Riigikogu ja Vabariigi Valitsus asuksid neid kõige lähemas võimalikus tulevikus vaagima ja ellu rakendama.“

Algatusega on võimalik eesti ja vene keeles tutvuda ning seda digiallkirjaga toetada siin.

MTÜ LUNEST esindaja kõne ÜRO uimastikontrollinõukogu istungil

Meie liige Mart Kalvet esindas ÜRO juures tegutseva Viini uimastivaldkonna valitsusväliste organisatsioonide komitee VNGOC kutsel ÜRO Rahvusvahelise Narkootiliste Ainete Kontrollinõukogu istungil Eesti ja maailma uimastitarvitajaid.

ÜRO Rahvusvaheline Narkootiliste Ainete Kontrollinõukogu INCB kutsus kodanikuühiskonna organisatsioone jagama enda seisukohti sünteetiliste uimastite tootmise, salakaubaveo, turustamise ja tarvitamise kiire laienemise stsenaariumide ja neile võimalike lahenduste leidmise teemadel.

Istung toimus 2024. aasta 22. mail osana INCB 140. istungjärgust. Aprillis toimunud avalikul konkursil välja valitud kaheksa valitsusvälise organisatsiooni esindajad said võimaluse esitleda enda vaateid seoses sünteetiliste uimastitega.

INCB president Jallal Toufiq tõstis avasõnavõtus esile kodanikuühiskonna panuse olulisust INCB aastaaruandes keskseks valitud teemal. Sama mõtet kordas oma sõnavõtus uimastivaldkonna valitsusväliste organisatsioonide komitee VNGOC juhataja Matej Košir, kes rõhutas, et need kodanikuühiskonna esindajate kuulamisistungid pakuvad valitsusvälistele organisatsioonidele head võimalust Nõukoguga dialoogi astuda, ning et esitlused näitavad, kui lai on kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevuste ja arvamuste spekter.

Järgneb Mart Kalveti ettekanne ÜRO Rahvusvahelise Narkootikumide Kontrollinõukogu INCB 2024. aasta kodanikuühiskonna foorumil.

Võimendatud kahjude vähendamise meetmed kui lahendus mürgiste uimastite kriisile

Tervist!

Uimastitevastane sõda on põhjustanud minu rahvale äärmiselt palju kahju ja kannatusi. 2000. aastate hakul suutsid Eesti jõuorganid Afghanistani oopiumipõua ja pinevate rahvusvaheliste suhete taustal peaaegu täielikult peatada heroiini leviku riigis. Vahetult pärast seda sai meist uute sünteetiliste opioidide – st fentanüülide ja nende analoogide – katsepolügon. Selleks ajaks, kui heroiini väljavedu Afghanistanist taastus, oli enamik inimestest, kes seda varem tarvitasid, kas lõpetanud või läinud üle fentanüülidele. Üledooside hulk kerkis drastiliselt ja sajad inimesed surid. Eestile sai osaks Euroopa üledoosipealinna ihaldusvääritu maine.

Oleme nüüdseks rohkem kui 20 aastat seiranud selle “opoioidikriisiks” või täpsemalt “üledoosikriisiks” nimetatud tragöödia arengut. Mina leian, et “mürgiste uimastite kriis” on toimuva tähistamiseks kõige selgem ja täpsem termin. Inimesed enamasti lihtsalt ei teadnud, et manustavad eluohtliku annuse tavatult tugevatoimelist opioidi.

USA-s on mürgiste uimastite kriis saavutanud taseme, kus iga viie minuti tagant sureb mõni inimene üleannuse tõttu. Paljud neist oleksid eelistanud tarvitada muid uimasteid kui need, mida neile peale surutakse; mõned neist ei olnud isegi teadlikud ei sellest, mis aineid nad täpselt tarvitavad, ega ka sellest, millised ohud sellega kaasnevad. Paljud olid olude tõttu sunnitud tarvitama üksinda – ja surema üksinda.

Eesti on väike riik, mis tegi politseile lihtsamaks 2017. aastal peamiste fentanüülivõrgustike tegevuse peatamise. Fentanüül muutus peaaegu kättesaamatuks ja fentanüülist põhjustatud üleannustamissurmade arv langes ajalooliselt madalale tasemele. Kuid meie MTÜ ennustas, et see olukord ei püsi kaua, ja hoiatas riiki, et valmistuda tuleks järgmiseks uudisuimastite laineks, millega kaasnevad tagajärjed, mida me toona ette kujutada ei osanud. Mul on väga kurb nentida, et nitaseenid täitsid selle ennustuse 2019. aastal, mil Eesti uimastiturule ilmus isotonitaseen. Kuna seaduse järgi algab kriminaalne uimastikogus kümnest keskmisel inimesel joobe tekitamiseks piisavast annusest, ja kuna kohtuekspertide osutusel on keskmise kodaniku nitaseenitaluvus väga madal, võib mõnede nitaseenide üheainsa annusena müüdav kogus sisaldada rohkem kui sada keskmist annust. See tähendab, et neid aineid on praktiliselt võimatu omandada väiksemas kui kriminaalses koguses.

Taoline olukord pärsib meie riiklikku kahjude vähendamise ja uimastisõltuvusravi süsteemi, millesse kuuluvad naloksooniprogramm, HIVi ja C-hepatiidi testimine, süstlavahetusteenused, kogemusnõustamine, opioidasendusravi ja rehabilitatsiooniprogrammid. Ja me teame juba, et sellest ei piisa.

Mullu keelustas Eesti riik kõik nitaseenid ainerühmana. Kui lubate, teen siinkohal veel ühe ennustuse – kui me ei hakka rakendama uusi lähenemisi, kerkib peagi esile uus, tõenäoliselt veelgi mürgisem rühm sünteetilisi opioide, mis külvavad veelgi rohkem hävingut. Me ei tea veel, mis ained need on, kuid kuulujutud tumeveebis viitavad besitramiidi analoogidele kui ühele võimalikule keelustatud nitaseenide aseainele.

See ennustus ei ole mõeldud hoiatusena mitte ainult Eestile, vaid suuremale osale Euroopast, Põhja-Ameerikale ja isegi muudele maailma piirkondadele. Kui näiteks heroiini väljavedu Afghanistanist jääb kiratsema, täidab miski tekkinud lünga. Uimastituru, millele avaldatakse survet, vahetab reeglina välja uus turg, millel levivad tugevatoimelisemad ja ohtlikumad narkootikumid.

Keelustamis- ja karistamispõhine lähenemine sõltuvushäire ja üledoosisurmade probleemile on põhjalikult läbi kukkunud ning sünteetiliste opioidide tragöödia tõendab seda selgelt. 63 aastat väldanud eksperiment uimastite ülemaailmse keelustamisega pole kunagi eksinud iseenda “rusikareegli” vastu – mida jõulisemalt keeluseaduseid jõustatakse, seda tugevatoimelisemaks muutuvad keelustatud ained.

Omal ajal – enne seda, kui ÜRO kirjutas alla globaalsele uimastikeelupoliitikale – peeti sõltuvuskäitumise põhjuseks narkootiliste ainete kättesaadavust, millele ülemaailme keelustamine tundus mõistliku reaktsioonina. Sõltuvushäirete teaduslik uurimine on vahepealse aja jooksul arenenud kaugele, tõendades, et sunniabinõud, karistused, avalik häbistamine ja vabadusekaotus ei ole uimastisõltuvuse raviks ei tõhusad ega ka säästlikud meetmed. Nüüd, mil me teame, kui oluline on sõltuvustele reageerida omaksvõtu, lahkuse ja toetusega, on nende keelamine meile moraalselt lubamatu. Pärast sajandipikkust läbikukkumist ei saa me enam nimetada globaalse uimastisõja traagilisi tagajärgi “soovimatuteks”. Ei – kui terveid rahvastikurühmi demoniseeritakse, kiusatakse taga ja vangistatakse sellepärast, et me eelistame taju muutvaid aineid, mida parasjagu võimul olijad heaks ei kiida, leiab uimasteid tarvitavate inimeste inimõiguste lämmatamine aset meelega.

See ei ole, mõistagi, mingi uudis paljudele autoritaarsetele režiimidele, mis rakendavad valikulist keelupoliitikat kalkuleeritud rõhumisvahendina. Ja ma kardan, et selle ebainimliku vahendi tõendatud tõhusus on põhjus, miks paljud riigid kõhklevad sellest loobumast. Kuid samas olen ma ettevaatlikult lootusrikas, et hiljutised arengud kohalikus, regionaalses ja globaalses uimastipoliitikas, nagu Viini konsensuse purunemine ÜRO narkootiliste ainete komitee istungjärgul tänavu märtsis – millega kaasnes termini “kahjude vähendamine” kiiduväärne esmamainimine komitee reolutsioonis –, aitab meil kõigil jõuda otsusele ja valida ajaloolises plaanis õige leeri. Ma loodan, et elan päevani, mil saame vaadata tagasi uimasteid tarvitavate inimeste kriminaliseerimisele ja imestada, kuidas me saime olla nii pimedad, põikpäised ja kaasinimeste suhtes hoolimatud.

Sellega seoses peaks võõrandamatu inimõigus tervisele ja parimale võimalikule ravile uimasteid tarvitavate inimeste jaoks tingimata hõlmama võimendatud kahjude vähendamise meetmeid nagu üledoosiennetuse keskused, uimastite tarvitamise-eelse testimise teenused ja “ohutum allikas” (ingl safer supply), s.t uimasteid tarvitavatele inimestele mittemeditsiiniliseks otstarbeks puhaste uimastite hankimise lubamine. Leppida vähemaga tähendaks lihtsalt vältimatu edasilükkamist väga kõrge inimelude hinnaga.

Ma usun siiralt, et see on ainus mõistlik tegevussuund, ja kannustan seega kõikide riikide valitsusi, rahvusvahelisi organisatsioone eesotsas ÜRO ja selle asjakohaste üksustega nagu uimastikontrolli büroo INCB, uimastite ja kuritegevuse büroo UNODC, maailma tervishoiuorganisatsioon WHO, HIVi ja AIDSi ühisprogramm UNAIDS ja inimõiguste ülemvoliniku büroo OHCHR, aga ka kõiki muid osapooli kohalike ja ülemaailmsete uimastiseaduste muutmise kaalumisel või ennetusprogrammide, tugiteenuste ja tervishoiusüsteemi muudatuste kavandamisel sellega arvestama.

Tänan tähelepanu eest. Rahu olgu teiega!