LUNEST

MTÜ LUNEST esindaja kõne ÜRO uimastikontrollinõukogu istungil

Meie liige Mart Kalvet esindas ÜRO juures tegutseva Viini uimastivaldkonna valitsusväliste organisatsioonide komitee VNGOC kutsel ÜRO Rahvusvahelise Narkootiliste Ainete Kontrollinõukogu istungil Eesti ja maailma uimastitarvitajaid.

ÜRO Rahvusvaheline Narkootiliste Ainete Kontrollinõukogu INCB kutsus kodanikuühiskonna organisatsioone jagama enda seisukohti sünteetiliste uimastite tootmise, salakaubaveo, turustamise ja tarvitamise kiire laienemise stsenaariumide ja neile võimalike lahenduste leidmise teemadel.

Istung toimus 2024. aasta 22. mail osana INCB 140. istungjärgust. Aprillis toimunud avalikul konkursil välja valitud kaheksa valitsusvälise organisatsiooni esindajad said võimaluse esitleda enda vaateid seoses sünteetiliste uimastitega.

INCB president Jallal Toufiq tõstis avasõnavõtus esile kodanikuühiskonna panuse olulisust INCB aastaaruandes keskseks valitud teemal. Sama mõtet kordas oma sõnavõtus uimastivaldkonna valitsusväliste organisatsioonide komitee VNGOC juhataja Matej Košir, kes rõhutas, et need kodanikuühiskonna esindajate kuulamisistungid pakuvad valitsusvälistele organisatsioonidele head võimalust Nõukoguga dialoogi astuda, ning et esitlused näitavad, kui lai on kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevuste ja arvamuste spekter.

Järgneb Mart Kalveti ettekanne ÜRO Rahvusvahelise Narkootikumide Kontrollinõukogu INCB 2024. aasta kodanikuühiskonna foorumil.

Võimendatud kahjude vähendamise meetmed kui lahendus mürgiste uimastite kriisile

Tervist!

Uimastitevastane sõda on põhjustanud minu rahvale äärmiselt palju kahju ja kannatusi. 2000. aastate hakul suutsid Eesti jõuorganid Afghanistani oopiumipõua ja pinevate rahvusvaheliste suhete taustal peaaegu täielikult peatada heroiini leviku riigis. Vahetult pärast seda sai meist uute sünteetiliste opioidide – st fentanüülide ja nende analoogide – katsepolügon. Selleks ajaks, kui heroiini väljavedu Afghanistanist taastus, oli enamik inimestest, kes seda varem tarvitasid, kas lõpetanud või läinud üle fentanüülidele. Üledooside hulk kerkis drastiliselt ja sajad inimesed surid. Eestile sai osaks Euroopa üledoosipealinna ihaldusvääritu maine.

Oleme nüüdseks rohkem kui 20 aastat seiranud selle “opoioidikriisiks” või täpsemalt “üledoosikriisiks” nimetatud tragöödia arengut. Mina leian, et “mürgiste uimastite kriis” on toimuva tähistamiseks kõige selgem ja täpsem termin. Inimesed enamasti lihtsalt ei teadnud, et manustavad eluohtliku annuse tavatult tugevatoimelist opioidi.

USA-s on mürgiste uimastite kriis saavutanud taseme, kus iga viie minuti tagant sureb mõni inimene üleannuse tõttu. Paljud neist oleksid eelistanud tarvitada muid uimasteid kui need, mida neile peale surutakse; mõned neist ei olnud isegi teadlikud ei sellest, mis aineid nad täpselt tarvitavad, ega ka sellest, millised ohud sellega kaasnevad. Paljud olid olude tõttu sunnitud tarvitama üksinda – ja surema üksinda.

Eesti on väike riik, mis tegi politseile lihtsamaks 2017. aastal peamiste fentanüülivõrgustike tegevuse peatamise. Fentanüül muutus peaaegu kättesaamatuks ja fentanüülist põhjustatud üleannustamissurmade arv langes ajalooliselt madalale tasemele. Kuid meie MTÜ ennustas, et see olukord ei püsi kaua, ja hoiatas riiki, et valmistuda tuleks järgmiseks uudisuimastite laineks, millega kaasnevad tagajärjed, mida me toona ette kujutada ei osanud. Mul on väga kurb nentida, et nitaseenid täitsid selle ennustuse 2019. aastal, mil Eesti uimastiturule ilmus isotonitaseen. Kuna seaduse järgi algab kriminaalne uimastikogus kümnest keskmisel inimesel joobe tekitamiseks piisavast annusest, ja kuna kohtuekspertide osutusel on keskmise kodaniku nitaseenitaluvus väga madal, võib mõnede nitaseenide üheainsa annusena müüdav kogus sisaldada rohkem kui sada keskmist annust. See tähendab, et neid aineid on praktiliselt võimatu omandada väiksemas kui kriminaalses koguses.

Taoline olukord pärsib meie riiklikku kahjude vähendamise ja uimastisõltuvusravi süsteemi, millesse kuuluvad naloksooniprogramm, HIVi ja C-hepatiidi testimine, süstlavahetusteenused, kogemusnõustamine, opioidasendusravi ja rehabilitatsiooniprogrammid. Ja me teame juba, et sellest ei piisa.

Mullu keelustas Eesti riik kõik nitaseenid ainerühmana. Kui lubate, teen siinkohal veel ühe ennustuse – kui me ei hakka rakendama uusi lähenemisi, kerkib peagi esile uus, tõenäoliselt veelgi mürgisem rühm sünteetilisi opioide, mis külvavad veelgi rohkem hävingut. Me ei tea veel, mis ained need on, kuid kuulujutud tumeveebis viitavad besitramiidi analoogidele kui ühele võimalikule keelustatud nitaseenide aseainele.

See ennustus ei ole mõeldud hoiatusena mitte ainult Eestile, vaid suuremale osale Euroopast, Põhja-Ameerikale ja isegi muudele maailma piirkondadele. Kui näiteks heroiini väljavedu Afghanistanist jääb kiratsema, täidab miski tekkinud lünga. Uimastituru, millele avaldatakse survet, vahetab reeglina välja uus turg, millel levivad tugevatoimelisemad ja ohtlikumad narkootikumid.

Keelustamis- ja karistamispõhine lähenemine sõltuvushäire ja üledoosisurmade probleemile on põhjalikult läbi kukkunud ning sünteetiliste opioidide tragöödia tõendab seda selgelt. 63 aastat väldanud eksperiment uimastite ülemaailmse keelustamisega pole kunagi eksinud iseenda “rusikareegli” vastu – mida jõulisemalt keeluseaduseid jõustatakse, seda tugevatoimelisemaks muutuvad keelustatud ained.

Omal ajal – enne seda, kui ÜRO kirjutas alla globaalsele uimastikeelupoliitikale – peeti sõltuvuskäitumise põhjuseks narkootiliste ainete kättesaadavust, millele ülemaailme keelustamine tundus mõistliku reaktsioonina. Sõltuvushäirete teaduslik uurimine on vahepealse aja jooksul arenenud kaugele, tõendades, et sunniabinõud, karistused, avalik häbistamine ja vabadusekaotus ei ole uimastisõltuvuse raviks ei tõhusad ega ka säästlikud meetmed. Nüüd, mil me teame, kui oluline on sõltuvustele reageerida omaksvõtu, lahkuse ja toetusega, on nende keelamine meile moraalselt lubamatu. Pärast sajandipikkust läbikukkumist ei saa me enam nimetada globaalse uimastisõja traagilisi tagajärgi “soovimatuteks”. Ei – kui terveid rahvastikurühmi demoniseeritakse, kiusatakse taga ja vangistatakse sellepärast, et me eelistame taju muutvaid aineid, mida parasjagu võimul olijad heaks ei kiida, leiab uimasteid tarvitavate inimeste inimõiguste lämmatamine aset meelega.

See ei ole, mõistagi, mingi uudis paljudele autoritaarsetele režiimidele, mis rakendavad valikulist keelupoliitikat kalkuleeritud rõhumisvahendina. Ja ma kardan, et selle ebainimliku vahendi tõendatud tõhusus on põhjus, miks paljud riigid kõhklevad sellest loobumast. Kuid samas olen ma ettevaatlikult lootusrikas, et hiljutised arengud kohalikus, regionaalses ja globaalses uimastipoliitikas, nagu Viini konsensuse purunemine ÜRO narkootiliste ainete komitee istungjärgul tänavu märtsis – millega kaasnes termini “kahjude vähendamine” kiiduväärne esmamainimine komitee reolutsioonis –, aitab meil kõigil jõuda otsusele ja valida ajaloolises plaanis õige leeri. Ma loodan, et elan päevani, mil saame vaadata tagasi uimasteid tarvitavate inimeste kriminaliseerimisele ja imestada, kuidas me saime olla nii pimedad, põikpäised ja kaasinimeste suhtes hoolimatud.

Sellega seoses peaks võõrandamatu inimõigus tervisele ja parimale võimalikule ravile uimasteid tarvitavate inimeste jaoks tingimata hõlmama võimendatud kahjude vähendamise meetmeid nagu üledoosiennetuse keskused, uimastite tarvitamise-eelse testimise teenused ja “ohutum allikas” (ingl safer supply), s.t uimasteid tarvitavatele inimestele mittemeditsiiniliseks otstarbeks puhaste uimastite hankimise lubamine. Leppida vähemaga tähendaks lihtsalt vältimatu edasilükkamist väga kõrge inimelude hinnaga.

Ma usun siiralt, et see on ainus mõistlik tegevussuund, ja kannustan seega kõikide riikide valitsusi, rahvusvahelisi organisatsioone eesotsas ÜRO ja selle asjakohaste üksustega nagu uimastikontrolli büroo INCB, uimastite ja kuritegevuse büroo UNODC, maailma tervishoiuorganisatsioon WHO, HIVi ja AIDSi ühisprogramm UNAIDS ja inimõiguste ülemvoliniku büroo OHCHR, aga ka kõiki muid osapooli kohalike ja ülemaailmsete uimastiseaduste muutmise kaalumisel või ennetusprogrammide, tugiteenuste ja tervishoiusüsteemi muudatuste kavandamisel sellega arvestama.

Tänan tähelepanu eest. Rahu olgu teiega!