Eesti on valmis muutusteks. Sinu allkiri loeb!

Artikli autor teel MTÜ LUNEST 2023. aasta suvekooli

Eesti on valmis muutusteks. Sinu allkiri loeb!

oktoober 14, 2024 Eesti on valmis muutusteks. Sinu allkiri loeb! kommenteerimine on välja lülitatud By woland


Eesti skandaalihimuline peavoolumeedia, võhiklikud poliitikud ja isegi juhtivad arstid ei teadvusta kanepituru reguleerimatuse probleemi olemust, leiab MTÜ-de LUNEST, TRUST ja Ravikanep juhatuse liige Mart Kalvet.

Meediakajastustest jääb sageli mulje, et ei kajastajad ise ega ka inimesed, keda nad ekspertide pähe küsitlevad, pole endale selgeks teinud isegi kõige elementaarsemaid teemaga seonduvaid tõsiasju. Kui struktuur mõistuse häält summutab, peab üldus lihtsalt kõvemini nõudma – näiteks rahvaalgatuse kaudu. 

Toon esmalt näiteks Kanal 2 “Reporteri” loo tänavu 8. oktoobrist: “Mis imet kanep teeb, et kogu Eesti seda täis on?” 

Lääne-Tallinna Keskhaigla anestesioloogia- ja intensiivravikliiniku ülemarst Raido Paasma üritab rääkida kannabinoidsüstemist.

„Reporter“ küsib seal retooriliselt, mis imet kanep küll teeb, et kogu Eesti seda viimatiste reoveeuuringute põhjal “täis on”. Lääne-Tallinna Keskhaigla anestesioloogia- ja intensiivravikliiniku ülemarsti dr Raido Paasma juttu, mis on küsimusele otsa monteeritud, ei saa kuidagi sellele vastuseks pidada. Tsiteerin muutmata kujul: “See… Sünteetilisel kanepil on kaks retseptorit. Üks on retseptor, mis toimib kesknärvisüsteemi ja tekitab, noh, sellist mõnutunnet – kõik sellega, psüühikaga, kõige sellega kaasnev efekt. Ja teine toime on teine retseptor, mille toime on siis eelkõige nii-möelda immuunsüsteemi ja siseorganitesse, ja selle toime kaudu toimib siis nii-öelda kroonilise valu leevendamine ja kõik need protsessid.” 

Asjatundmatu arst sogab vett

Siin on kõik märksa rohkem sassis kui Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul. Miks hakkas lugupeetud tohter kanepiteemalises saatelõigus jampsima nn sünteetilisest kanepist (s.t laborikannabinoididest, millel pole loodusliku kanepiürdiga seost)? Miks omistab ta sünteetilisele kanepile loodusliku kanepi toimemehhanismi – retseptoreid küll nimetamata, aga siiski enam-vähem, ehkki väga segaselt ja kohati valesti kirjeldades meie organismis peaaegu kõigis elundkondades leiduvate CB1- ja CB2-retseptorite toimimist? 

Tõsi, paljud sünteetilised kannabinoidid toimivadki täpselt samade retseptorite kaudu, aktiveerides neid kanepi peamisest psühhoaktiivsest toimeainest delta-9-THC-st vähemal või rohkemal määral. Paljud ränki soovimatuid kõrvalnähte nagu iiveldus, oksendamine, segasusseisund, teadvusetus, hingamispeetus ja raskematel juhtudel isegi surm põhjustavad aga hoopis sellised sünteetilised kannabinoidid, mis lisaks retseptorite vahetule aktiveerimisele pärsivad väga tugevalt sellise valgu nagu rasvhappe amiidi hüdrolaas (FAAH) tagasihaaret, uputades kesknärvisüsteemi ja muud elundkonnad ebanormaalselt kaua retseptoreid mõjutavate kannabinoidide tugeva ja visalt taanduva tulva alla. Kas see pole mitte oluline erinevus, mida esile tõsta, ja samas huvitav teadmine, millest vaatajaile ka mingit elulist kasu võiks olla? 

(Põhjalikuma, allikaviidatud lühiülevaate endokannabinoidsüsteemist ja kannabinoididest leiab huviline aruandest “Ravikanepiraport 2016”, lk 10–15.) 

Edasi räägib “Reporter”: “Sõltuvust tekitavad kõik uimastid, aga pealtnäha leebe olemusega kanepil on saatuslik omadus – see avab ukse.” 

“Hüppelauateooria” hauarahu ei austata 

Sellele on otsa kleebitud dr Paasma järgmine jutt (muutmata kujul): “Paljud tarvitajad alustavad ikkagi kanepist ja kanepilaadsetest, siis minnakse juba järgmisena edasi amfetamiinini ja nendeni, ja siis, kui juba enam laks ei ole piisava tugevusega, siis otsitakse juba veel kangematest narkootikumidest seda nii-öelda doosi. Et tegelikult on see ikkagi tõsine probleem ja mina isiklikult arstina olen selle vastu, et kanep oleks legaalne, kui me ei suuda reguleerida seda, et, jah, tõesti, looduslik on lubatud ja sünteetiline on rangelt piiratud ja see ei ole mitte kuidagi kättesaadav.” 

Sellisena kirjeldatud hüppelaua-hüpotees on suuremas osas ammu kummutatud; enamik inimestest, kes kanepit proovivad, ei jätka tarvitamist regulaarselt, rääkimata üleminekust hoopis teistsuguse mõju ja toimemehhanismidega ohtlikumatele ainetele (erandiks võivad olla väga vara tarvitamist alustanud riskirühma-noored). 

Küll aga tuleb arstihärrat kiita tervishoiutöötajate kogukonnas paraku veel vähe levinud avaliku toetuse eest loodusliku kanepi turu reguleerimisele – sest, nagu on näidanud teiste riikide kogemused, on just nimelt kanepituru range riiklik reguleerimine üks olulisemaid meetmeid, mis aitab soovimatud liba-ained kodanikkonnast eemal hoida! (Tulevaste segaduste vältimiseks nendin, et see lõik oli dr Paasma jutu sõnasõnalise tõlgendamise sarkastiline tagajärg; mida ta tegelikult öelda tahtis, jäi ähmaseks.) 

Artikli autor teel MTÜ LUNEST 2023. aasta suvekooli

Võhikreporter, mida Sa suitsetad, et sellist kelbast ajad? 

Järgneb Reporteri hoiatus, et “edasijõudnud narkotarbijate menüü võib põhjustada näiteks sellist välimust. Imetlege – “krokodili” ehk “zombie drug’i” ehk “UFO” ehk “flakka”, aga õige nimega alfa-PVP tüsistused!” Taustaks näidatakse võigast fotot suure mädaneva haavandiga käest. Google’i pildiotsinguga on väga lihtne tuvastada, et tegelikult on konkreetne foto pärit juhtumiaruannete ajakirjas ACEP Now 2023. aasta juulis ilmunud kirjeldusest pealkirjaga “Xylazine: An Emerging Threat”. Ülitugevatoimeline veterinaartuimasti ksülasiin ei ole “krokodil” (kodustes tingimustes toodetud kehva kvaliteediga desomorfiin), ega ka “UFO” või “flakka” (alfa-PVP). Sarnaselt paljude muude juhmistavate ainetega sünteetilistest kannabinoididest fentsüklidiinini (PCP) on ksülasiini küll nimetatud “zombie drug’iks“, aga katinoonipõhiste stimulantidega nagu alfa-PVP pole sel (ega selle tekitatavatel nahakahjustustel) mitte mingit pistmist. 

(Huvilised, kes soovivad rohkem teada ksülasiini tarvitamisega seonduvatest tegelikest ohtudest ja nende vähendamise praktilistest võimalustest, võivad lugeda Ypsiloni mullust hoiatuslugu.) 

Meenub, et see pole meie kõmumeedia jaoks esimene kord alusetu narkopaanika külvamisega iseendale jalga taha panna. 2012. aasta novembris rabas TV3 üldsust (täiesti alusetu) väitega, et “Venemaal levinud narkootikum “krokodill” jõudis Eestisse”, mida desomorfiini kahjustava toime näitlikustamiseks illustreeriti miskipärast kaadritega Venemaa televisiooni uudistest, kus näidati elukaaslase kirverünnaku ohvriks langenud ja seetõttu ohtrate löögihaavadega kaetud meest (nüüdseks on “häiriv video” targu TV3 ja Delfi veebist kõrvaldatud). Ja 2020. a veebruaris väitis Põhja prefektuuri narkotalituse juht Rait Pikaro Postimehes (teadmata allikatele toetudes), et alfa-PVP “sööb sind piltlikult öeldes seestpoolt ära”. Loo pealkirja too “piltlikkuse”-täpsustus ei jõudnud, ja nüüd jääb üle vaid nentida, et eksitav väide elab neli aastat hiljem jätkuvalt oma elu – nähtavasti “tänu” jampsi levitavale massimeediale. 

Miks peavad ohtlikud ained jääma gängsterite käpa alla? 

Kanepist ja soovimatusest selle musta turgu reguleerida räägib ka Eesti Päevalehes 11. oktoobril ilmunud vestlus Tartu Ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliiniku juhi Andres Lehtmetsaga. Tema sõnul on Eestis üks kõige põletavamaid vaimse tervise probleeme asjaolu, et jõudsalt kasvab “selliste uimastite kasutamine, mille suhtes valitseb üldine veendumus, et nad on süütud – näiteks kanep”.  “Öeldes ühiskonnana jah väga liberaalsele kanepipoliitikale, toodame teadlikult invaliide,” leiab dr Lehtmets. “Kõigi ainetega, mis ajule mõjuvad, tuleb olla ettevaatlik. Loodus pole meid loonud tarbima alkoholi ja kanepit.” 

Siinkohal tuleb eksperdiga nõustuda – kõik taju ja/või tuju muutvad ained on potentsiaalselt ohtlikud. Ainult et muudes valdkondades, mis samuti potentsiaalselt ohtlikud on, on riik võtnud endale mingisugusegi kohustuse nende ohtude maandamiseks noid valdkondi reguleerida. 

Erinevalt liiklusest, kehakultuurist ja viinajoomisest otsustasid maailma riigid 1961. aastal, et narkootiliste ainete must turg peab jääma üleni kuritegelike organisatsioonide hallata. Selle äärmiselt ebamõistliku, et mitte öelda hüsteerilise otsuse kibedaid vilju mugime globaalse ühiskonnana siiamaani. Seega on ehk alp heita Nõukogude-aegse haridusega vaimutohtrile ette tagurlikkust ja suutmatust mõista, et just uimastiturgude vastutustundlik, pragmaatiline ja range reguleerimine, mis vähendaks sõltuvusainete kättesaadavust riskirühmadele nagu alaealised või vaimse tervise häiretega isikud, on see, mida üledoosisuremuse poolest Euroopa esirinnas trooniva Eesti narkoprobleemi lahendamine nõuaks – mõistagi lisaks muudele meetmetele nagu tõeliselt toimiva ravi- ja sotsiaateenuste võrgu arendamine. 

Patsientide diskrimineerimine kui põhjendus jätkata turu mittereguleerimist 

See on aga rängim puudujääk, mida esmaspäeval, 14. oktoobril Eesti Päevaelehes ilmunud artikkel “Kaksikdiagnoosiga noormees peab ise hakkama saama. Psühhoosi ja kanepisõltuvust Eestis koos ei ravita” ja juhtkiri “Sõltuvus- ja psüühikahäired vajavad koos ravimist” esile tõstavad. Artikli osutusel on olukord nn kaksik- või mitmikdiagnoosiga inimeste, kes lisaks psüühikahäirele kannatavad uimastisõltuvushäire all, ravis katastroofiline. Enamikule mitmikdiagnoosiga haigetest on mõlema häire samaaegne ravi Eestis kättesaamatu, ehkki pole mingi saladus, et 75%-l raske psüühikahäirega isikutest esineb ka sõltuvushäire. 

Nii artikkel kui ka kolumn mainivad, et Põhja-Eesti regionaalhaiglas tegutses küll kuni koroonapandeemiani kaksikdiagnoosiga patsientide päevaravi osakond, mis aga jäigi ka hiljem suletuks, kuna osakonda eest vedanud psühhiaater läks tööle teise asutusse. Ausalt öeldes ei ole ma kindel, et selle osakonna avatuna hoidmine oleks palju muutnud – mitmikdiagnoosiga tuttavad, kes on sellesama tuntud psühhiaatri vastuvõtul käinud nii enne kui ka pärast pandeemiat, on kinnitanud, et too arst ei oska uimastitarvitajatega empaatiliselt või mõistvalt suhelda. Mitu sellist lootusrikast inimest, keda tugiisikuna julgesin arsti juurde suunata, tulid sealt tagasi, silmad peos ja enesehinnang põrmustatud, kuna arst oli neile öelnud, et sõltuvusest paranemine pole võimalik, et neist ei saa enam kunagi ühsikonnale kasulikke inimesi, ja et nad peavad oma elupäevade lõpuni neelama metadooni või viibima võimalikult palju kinnistes osakondades akuutsel ravil. Ilmselgelt on probleem laiem kui üks spetsialist või üks asutus – tõik, et sellise suhtumisega keegi üldse vaimse tervise vallas abi pakkuma kvalifitseerub, on enam kui murettekitav. 

Samasugust empaatiapuuet ilmutas samal päeval oma Facebooki-seinal tuntud perearst ja poliitik Karmen Joller, kes selle asemel, et liituda kriitikaga süsteemi aadressil, mis uimastisõltuvushäirega inimesi selgelt diskrimineerib, pidas paslikumaks saata iroonilised “südamlikud tervitused kõigile, kes räägivad kanepi ohutusest ja soovivad selle narkootikumi legaliseerimist”. Pärast aastakümneid tuurinud avalikku debatti, milles üks leer (mille hulka kuulub palju konservatiivsemaid arste poliitikuid ja arste) on teist süüdistanud kanepi kui täiesti ohutu uimasti propageerimises, ja teine leer (kuhu kuulun ka mina) samal ajal koostanud ja levitanud materjale, mis näitlikustavad seda, et kanep sarnaselt muude uimastitega tõesti ei ole täiesti ohutu, ja et sellepärast tulekski kontroll selle turu üle võtta ära kurjategijatelt ja anda riigile, on sellist kramplikku väärtõlgendamist ja lauslapsikut jonnimist natuke nukker kohata mujal kui mõnes raevunud äärmuslastest kubisevas suhtlusvõrgu-sopis. 

Teiselt poolt tuleb nõustuda kodanikuaktivist Jevgeni Krištafovitšiga, kes sealsamas Karmen Jolleri seinal ütleb: “See, et meie sotsiaalsüsteem on kohati inimvaenulik, ei tähenda, et ka karistuspraktika peab sama olema,” ja nimetab kujunenud olukorda seadusandja tegemata tööks. Leian, et kui poliitikud ja ametnikud keelduvad meid ära kuulamast ja meie tõenduspõhiseid, ratsionaalseid ja, mis kõige tähtsam, mitmel pool mujal progressiivsemates riikides edukalt rakendatud soovitusi arvesse võtmast, peame ühiskonnana lihtsalt valjemat häält tegema. Karistuspraktika muutmine võiks olla hea koht, millest alustada. Kui soovid Eesti uimastipoliitika muutmises kaasa rääkida, on Sul veel mõned päevad aega anda allkiri rahvaalgatusele, mis taotleb uimastite tarvitamise eest määratavate karistuste karmistamata jätmist. Tänan!

Comments are closed