LUNEST

Septembris toimus inimõiguste ja uimastipoliitika rahvusvaheliste suuniste ellurakendamise teemaline kolmas regionaalne kõnelustevoor

2 ja 3. septembril toimus Ühendkuningriigis tegutseva Essexi ülikooli inimõiguste ja
uimastipoliitika rahvusvahelise keskuse, ÜRO arenguprogrammi UNDP, ÜRO inimõiguste
ülemvoliniku ameti OHCHR, ÜRO HIVi/AIDSi ühisprogrammi UNAIDS, Euraasia kahjude
vähendamise ühingu EHRA, kahjude vähendamise edendamise rahvusvahelise ühenduse
Harm Reduction International (HRI), Šveitsi välisministeeriumi ning Saksamaa
majanduskoostöö ja arengu ministeeriumi (BMZ) juures tegutseva uimastipoliitika ja
arendustegevuse globaalse partnerlusorganisatsiooni GPDPD eestvedamisel inimõiguste ja
uimastipoliitika rahvusvaheliste suuniste (International Guidelines on Human Rights and
Drug Policy) ellurakendamise teemalised regionaalsed kõnelused.
Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia regioonile korraldatud kõnelustevoor oli kolmas pärast mullu
Mexico Citys ja Kagu-Aasias toimunud kõnelusi ning kujutas endast osa kolmeaastasest
nõustamisprotsessist eesmärgiga arendada edasi ÜRO uimastikomisjoni 2019. a märtsi
istungjärgul avaldatud inimõiguste ja uimastipoliitika rahvusvahelisi suuniseid sihiga nende
laialdasemale ellurakendamisele. Chatham House’i anonüümsusreeglistiku alusel toimunud
sündmusel osalesid riikide valitsuste, riiklike inimõiguste organisatsioonide, akadeemiliste
ringkondade ja kodanikuühenduste esindajad kogu regioonist, et arutada inimõiguste rolli
maailmas valitsevale uimastitega seotud olukorrale inimlikul ja õiglasel moel reageerimise
arendamises.

Kahepäevane virtuaalkohtumine toimis riiklikele ja regionaalsetele organisatsioonidele
mitteametliku foorumina, kus arutati ja kaardistati suuniste ellurakendamisega riiklikes ja
regionaalsetes tingimustes seonduvaid võimalikke väljakutseid ja võimalusi.
Tippfunktsionäride ja -akadeemikute osalusel toimus mitu modereeritud vestlusringi, milles
selgitati suuniste konteksti ja vahendati järgnenud ajurünnaku-töötubades kasutamiseks
vajalikku teavet.
Eestit ja siinset uimastitarvitajate kodanikeühendust MTÜ LUNEST kõnelustel esindanud
Mart Kalveti hinnangul täitis sündmus oma peamised eesmärgid — tutvustada osalejatele
inimõiguste ja uimastipoliitika rahvusvaheliste suuniste ulatuslikku sisu, tuvastada suuniste
seosed riiklike ja regionaalsete prioriteetidega ning võimaldada praktiliste ajurünnakute
raames leida viise suuniste ellurakendamiseks nii kohalikul kui ka regionaalsel tasandil.
Õiguse tervisele, kriminaalõiguse, arvamusvabaduse ning osalemise ja kogukondade
võimestamise teemalistest ajurünnakutest osa võtnud Kalveti osutusel nõuab inimõiguste ja
uimastipoliitika kokkupuutealal esinevate probleemide senisest ulatuslikum lahendamine ja
võimaluste parem kasutamine kõigi seotud sektorite, sh riiklike institutsioonide ja
kodanikeühenduste jätkuvaid pingutusi. „Ehkki meie vägagi edumeelne uus riiklik
narkostrateegia e nn Valge raamat klapib suunistega hästi kokku, ei tähenda see, et vastavad
hoiakud ka kiiresti kõikide asjaosalisteni jõuaksid,“ kommneteeris MTÜ LUNEST juhatuse
liige Kalvet. „Olen veendunud, et meiesugustel kodanikeühendustel on nii soovi kui ka
pädevust riigiametnike, kohtunike, juristide, üldsuse ja jõustamisorganite uimastite ja
inimõiguste alasel koolitamisel abiks olla — nii Eestis, Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia regioonis
kui ka kogu maailmas.“

Helsingin Sanomat: vaid null uimastisurma on piisavalt tugev eesmärk

Soome päevaleht Helsingin Sanomat avaldas 21. augustil jõulise toimetajaveeru kasvava uimastisuremuse ohjeldamise teemal. Rahvusvahelisel üledooside teadvustamise päeval avaldame sellest tõlke.

Soomes sureb uimastite tõttu juba rohkem inimesi kui liiklusõnnetustes, kuid uimastisurmade ennetamist ei võeta tõsiselt.

2019. aastal suri Soomes uimastite tõttu 234 inimest. Samal aastal hukkus liiklusõnnetustes 211 inimest.

Nii liiklusõnnetused kui ka uimastid tapavad asjatult, sageli traagiliselt vara. Aga ühiskond teeb tõsiseid pingutusi neist vaid ühe põhjustatud surmade ennetamiseks.

Soome tervise- ja heaoluameti THL uurijad Inari Viskari ja Sanna Kailanto kõrvutasid 12. augustil ameti blogis ilmunud artiklis mõlema valdkonna kõige värskemaid statistilisi andmeid selleks, et rõhutada üht asja. Liikluses on eesmärgiks seatud null surma. Uimastisurmade hulgal lubatakse kasvada. Miks?

2019. aastal suri Soomes liiklusõnnetustes ajalooliselt vähe just jalakäijaid. See ei ole ainult ühe-aasta-ime. Surmade arv on vähenenud juba mitukümmend aastat, kuna liiklusturvalisuse nimel on tehtud tahtlikult ka valusaid otsuseid.

50 aastat tagasi — enne turvavöö kasutamise kohustuslikuks muutmist — ületas liiklussurmade arv tuhande piiri. Aastatuhandevahetuse paiku oli Soomes aastas u 400 liiklussurma.

Mõned neist muutusest on kaasa toonud uued tehnilised lahendused. Nüüdisaegsed sõidukid on turvalisemad, projekteeritud eesmärgiga avarii korral võimalikult tõhusalt inimesi kaitsta. Parandatud on sõiduteid, ehitatud ohutussaari ja teepiirdeid suunavööndite vahele, rajatud tunneleid ja ringristmikke.

Selliste lahenduste vastu vaevalt keegi väga protestib. Samas on tehtud ka muudatusi, mis pahandavad suurt osa rahvast, nt suurendatud kiiruspiiranguid, lisatud kiiruskaameraid ja võetud kasutusele jalgratturikiivrid. Valgustustöö abil on muudetud isegi inimeste suhtumist, mis teadupärast on väga raske väljakutse.

Samal ajal kui liiklussuremus on kaks korda vähenenud, on uimastisuremus kahekordistunud.

Tõtt-öelda oli olukord 2019. aastal eelmiste aastatega võrreldes veidi helgem, ent paistab, et pandeemia tõttu on pärast seda kasvanud nii surmade arv kui ka uimastite tarvitamise määrad. Eriti palju ohtramalt on hakatud tarvitama amfetamiini, annavad mõista Soome linnades läbi viidud reoveeuuringute raames kogutud andmed uimastite ainevahetusjääkide kohta.

Eksperdid kardavad, et uimastisuremus võib varasemaga võrreldes veelgi kasvada, kui Soomes hakatakse tarvitama rohkem sünteetilisi opioide nagu Ühendriikides (ja paraku ka Eestis — Toim.).

Väärib märkimist, et Soome riiklik statistikakeskus lahterdab uimastisurmasid üsna sirgjooneliselt. Need on üleannustamised, pikaajalise sõltuvushäire otsesed tagajärjed ja enesetapud. Näiteks õnnetusjuhtumeid aga uimastisurmade hulka ei arvestata.

Tüüpiline uimastitarvitamise tõttu surnud soomlane kannatab mitmel moel puudust; ta on täiskasvanud üksik meesterahvas. Samas on uimastisurmad viimastel aastatel hakanud sagenema ka noorte seas.

Võimalusi olukorra parandamiseks leidub ja mitte kõik neist ei ole keerulised.

Need THL-i asjatundjate soovitustest, mis nõuavad seaduste muutmist, puudutavad uimastite tarvitamise karistamist. Suremus kahaneks, kui inimesed julgeksid üleannustamise korral helistada hädaabinumbrile.

Me ei räägi siin näiteks uimastite müügi seadustamisest, vaid sellest, et tarvitajatele tuleks karistuste asemel pakkuda ravi.

Mõnedes riikides on turvalisus kasvanud ka tänu tarvitamiskabinettidele. Tarvitajatele jagatakse üleannuseid sürdavat „vastumürki“ naloksooni. Abi on ka tervishoiualasest nõustamisest.

Kui need sammud tunduvad liiga keerulised, tuleks vähemalt hõlbustada uimastisõltuvusravile pääsemist ning pakkuda soovijaile individuaalset ja piisavalt pikaajalist rehabilitatsiooni.

Need on meetmed surmade hulga vähendamiseks. Uimastite tarvitamise ennetamine on keerulisem, kuid nagu liikluses toimunud arengutest näha on, saab süstemaatiliselt tegutsedes ajapikku muuta ka inimeste hoiakuid. Lisaks uimastitarvitajatele suunatud teenustele hõlmab tarvitamise tõhus ennetamine ka kvaliteetseid vaimse tervise teenuseid, lastekaitset, erialast koolitamist ja isegi linnaplaneerimist.

Vähim, mida saame teha, on teadvustada järgmist võrdväärsust — nii üleannuse tõttu surnud kui ka ülekäigurajal hukkunu on väärtuslik inimene, üks meie seast.

Värske artikkel kutsub üles loobuma iganenud suhtumisest uimastitarvitajatesse

Tartu Ülikooli sotsioloogia doktorant ja MTÜ LUNEST vabatahtlik Lõuna-Eestis Simone Eelmaa ning MTÜ
Convictus ja Confido Sõltuvusravi Keskuse töötaja, sõltuvusnõustaja ja tugiisik Alisa Aalbok on Tervise
Arengu Instituudi üllitatavas ajakirjas Sotsiaaltöö hiljuti avaldanud põhjaliku artikli sellest, miks
sõltuvushäirega inimeste ja uimastitarvitajate marginaliseerimine ja häbimärgistamine töötavad vastu
sõltuvustervishoiu eesmärkidele ning kuidas hukkamõistmise asemel tingimusteta mõistmist ja abi
pakkudes saavad sotsiaal- ja tervishoiutöötajad sõltuvusprobleemidega inimesi kõige paremini aidata.
Põhjalikult allikaviidatud artikkel pealkirjaga „Nähtamatud barjäärid: uimastisõltuvus ja -probleemid
praktikas” võtab kokku uimastite tarvitamise, tarvitajate ja sõltlaste kohtlemise iganenud ja
repressiivsete viiside pahupooled ning pakub välja ka positiivse programmi nende kitsaskohtade
kõrvaldamiseks.

„Sõltuvushäirega inimesed (ja nende lähedased) väärivad samasugust abi ja teenuste kvaliteeti nagu kõik
teised. Nad ei ole halvemad või vähem väärtuslikud kui ülejäänud ühiskonnaliikmed,” kirjutavad autorid.
„Iga elu on oluline ning haigusega võitlev inimene ei tohiks jääda oma mures üksi seetõttu, et süsteem
on vigane ja ühiskond ei ole piisavalt arenenud. Me ei ütle ju kopsupõletikus inimesele, et võta ennast
lihtsalt kokku. Samuti ei eelda me, et tegu on ohtliku (ja kuritegeliku) inimesega, kes on lisaks veel liiga
nõrk, et enda eest hoolitseda ja elus õigeid valikuid teha. Me saame aru, et kui inimene on haige, vajab
ta tervenemiseks ravi. Samamoodi peaksime suhtuma ka inimestesse, kes vajavad abi vaimse tervise
probleemidega. Selline lähenemine ei vähenda kuidagi inimese enda rolli paranemisel, sest on ilmselge,
et inimene peab ise tahtma paraneda. Kuid enamasti ei olegi küsimus selles, et inimesed ei taha
paraneda.”

Artikkel ilmus juulis elektroonilisel kujul ajakirja Sotsiaaltöö veebilehel ja avaldatakse ajakirja
septembrinumbris; samuti on töös artikli tõlge vene keelde, mille kohta avaldame teate selle ilmumisel.
Simone Eelmaa on mh osalenud Justiitsministeeriumi tänavu ilmunud uuringu „Vanglast vabanenute
tugiteenuse tulemuslikkuse hindamine” (PDF, 126 lk) koostamisel; uuring käsitleb teiste seas ka osaliselt
MTÜ LUNEST ellu viidava tugiisikuteenuse-programmi SÜTIK tööd.

Valitsuskomisjon kiitis heaks narkopoliitika valge raamatu

Valges raamatus on sõnastatud Eesti kõige olulisemad narkovaldkonna sihid, mille saavutamise nimel aastani 2030 ühiselt tegutsetakse.

Siseminister Kristian Jaani ütles narkopoliitika valge raamatu vajalikkust selgitades, et üle kolmandiku Eesti 15−16-aastastest kooliõpilastest on elu jooksul enda sõnul mõnda narkootilist ainet tarvitanud. „Kui alkoholi ja tubakatoodete tarvitamine noorte seas langeb, siis narkootiliste ainetega katsetamise tase on jäänud viimasel viiel aastal samaks, mis näitab, kui palju on meil vaja tööd teha langustrendi saavutamiseks.“ Minister lisas, et Eesti paistab teiste Euroopa riikidega võrreldes silma just esmakordselt uimasteid proovivate noorte noore ea poolest. Esikohal oleme ka uute sünteetiliste narkootikumide proovimise poolest. Seetõttu pean äärmiselt oluliseks, et tegeleksime jätkuvalt ja veelgi tõhusamalt uimastiennetusega ning vaataksime kogu narkopoliitikaga seonduvat
valdkondade üleselt. Ainult nii liigume tervema ühiskonna poole,“ lisas Jaani.

Tervise- ja tööminister Tanel Kiik nentis, et heaks kiidetud valge raamat on ambitsioonikas dokument. „Selles on sõnastatud Eesti kõige olulisemad narkovaldkonna sihid ning see rõhutab huvikaitse ja vajaduspõhiste teenuste arendamise olulisust,“ sõnas Kiik. Minister lisas, et tähtis on nii ennetustegevuse kui narkootikume tarvitavatele
inimestele suunatud teenuste kättesaadavuse tagamine olenemata vanusest, õppeastmest, regioonist, emakeelest või erivajadusest.

Justiitsminister Maris Lauri tõdes valdkondade ülese tegevuse tähtsusest rääkides, et seni on narkomaaniat vaadeldud üksnes kuritegevuse vaatenurgast, justkui tegemist ei oleks tõsise sõltuvusprobleemiga. „Narkomaaniaga, sealjuures narkootikumide tarvitamisega kaasneb kuritegevus, kuid me peaksime karistuspoliitikas tegema vahet, kas tegemist on sõltlasega või inimesega, kes püüab teiste inimeste sõltuvuse arvelt endale tulu teenida. On oluline, et karistuskarmus oleks suunatud narkootikumidega kaubitsejatele: jättes nad ilma teenitud rahast ja pikaks ajaks oma vabadusest,“ ütles Lauri.

Narkopoliitika 2030 sõnastab Eesti narkopoliitika eesmärkidena püsiva tarvitajate langustrendi, tarvitajatele vajaliku igakülgse abi osutamise ning narkovaldkonna teenuste ja sekkumiste põimimise tervise-, sotsiaal-, haridus- ja õiguskaitse teenuste loomulikuks osaks. Narkopoliitika 2030 koostati komisjoni eksperttöörühma juhtimisel, kes kaasas asjasse puutuvad riigiasutused, huvirühmad, narkootikumide tarvitajate eestkõnelejad ja teised. Dokumendi koostamist juhtis Siseministeerium.

Uimastiennetuse valitsuskomisjonile oli kõnealune koosolek viimane. Edaspidi jätkab komisjon tööd ennetusnõukogu osana, mis moodustatakse süüteoennetuse nõukogu, uimastiennetuse valitsuskomisjoni ja lastekaitsenõukogu töö ümberkorraldamisel.

Valge raamatuga on võimalik tutvuda siseministeeriumi kodulehel www.siseministeerium.ee/uimastiennetus.

Vanglast vabanenud hakkavad saama ajutist majutusteenust kolmes kohas

Vanglast vabanenud inimesed hakkavad Harjumaal, Pärnus ja Haapsalus saama kolme aasta jooksul ajutist majutusteenust koos nõustamisega, et vabanenud jõuaksid paremini tööturule ja seeläbi väheneks korduvkuritegevus. 

Read More

Support. Don’t Punish. — Ei karistustele, jah lahendustele!

26. juuni on rahvusvaheline narkomaania ja narkokaubanduse vastu võitlemise päev.Sel päeval osalevad sajad organisatsioonid ja tuhanded inimesed üle kogu maailma kampaanias „Support. Don’t Punish. — Ei karistustele, jah lahendustele!“

Eesti psühhotroopsete ainete tarvitajate ühing LUNEST (www.lunest.ee) korraldab rahvusvahelise uimastipoliitika konsortsiumi IDPC algatatud rahvusvahelise kampaania „Ei karistustele, jah lahendustele!“ toetuseks, nagu ka uimasteid tarvitavate naiste toetuseks avaliku koosoleku.

Hoolimata asjaolust, et Eesti on ennetus- ja raviprogramme juurutades võtnud nüüdisaegse kursi uimastisõltuvuse probleemiga tegelemisele, kestab ometi edasi probleemsete uimastitarvitajate diskrimineerimine ja kriminaliseerimine. Sellepärast leiame, et „Uimastitarvitajad kuuluvad arstide, mitte politsei pädevusse!“, mis on meie korraldatud kampaaniasündmuse peamine sõnum.

Eesti riik saadab praegu maalt välja inimesi, keda on karistatud uimastitega seotud kuritegude eest. Uimastisüütegude eest kannavad karistust eelkõige uimastisõltuvushäirega inimesed. Ja neid, kes on määratud karistuse ära kandnud, karistatakse nüüd täiendavalt kuni kümneks aastaks riigist väljasaatmisega.Sel moel karistatakse koos kinnipeetavaga ka tema sugulasi, lähedasi ja lapsi.

Kutsume üles otsuseid tegevaid ametkondi iga taolise juhtumi puhul üksikasjaliselt vaagima kõiki suguluse ja ühiskondlike sidemetega seonduvaid tegureid. Mitte miski pole tugevam peresidemetest ja riigil ei ole õigust neid sidemeid lõhkuda!

„Ärge unustage, et riigist väljasaatmine puudutab ka lapsi!“

Samuti kutsume otsuseid tegevaid ametkondi üles leidma võimalusi korra muutmiseks, mille alusel võlgnikelt võlgu välja nõutakse. Riiklikult kehtestatud elatusmiinimumi äravõtmine tuleb keelustada! Uimastite tarvitamise eest määratud liigsuured trahvid ajavad inimesi „auku“, millest on raske välja tulla. Trahvisummad on nii suured, et tõmbavad vee peale meie riigis alles hiljuti tärganud uimastite tarvitamise dekriminaliseerimise ideele.

„Elatisest ilmajätmine viib kuritegelikule teele!“

Sellel, kui üldsus, riiklikud ametkonnad, tervishoiuasutused, sotsiaaltöötajad ja teenuseid pakkuvate organisatsioonide töötajad probleemseid uimastitarvitajaid häbimärgistavad, diskrimineerivad ja marginaliseerivad, on katastroofilised tagajärjed. See suurendab uimastitarvitajate haavatavust ja ühiskondlikku tõrjutust, mis omakorda toob kaasa enesestigma kujunemise ning vähendab inimeste suutlikkust panustada ühiskonna ja riigi arengusse.

Ühingu LUNEST aktivistid kutsuvad repressiivse uimastipoliitika, riigist väljasaatmise ja diskrimineerimise ohvrite lähedasi, sugulasi ja sõpru, samuti partnerorganisatsioone, tervishoiutöötajaid, apteekreid, ametnikke, ajakirjanikke ja kõiki, kes antud valdkonnast hoolivad, oma osalusega toetama avalikku koosolekut, mis toimub

2019. aasta 26. juunil Tallinnas Tammsaare pargis kell 13–15.

MTÜ LUNEST kutsub neid, kes soovivad väljendada solidaarsust, sündmusega liituma ning jagama suhtlusvõrkudes asjassepuutuvaid arvamusi, sõnumeid ja artikleid koos teemaviitega #SupportDontPunish. Ülemaailmse kampaaniapäevaga seotud fotoprojektis osalemiseks võib igaüks välja printida mõne kampaanialoosungi, pildistada end koos sellega ja saata foto e-posti aadressile campaign@idpc.net. Kõik fotod avaldatakse veebilehel www.supportdontpunish.org, Facebookis ja Fickris.

26. juuni sündmusel on võimalik avaldada toetust ja solidaarsust ka uimasteid tarvitavatele naistele ja nende püüdlustele teha lõpp sõjale uimastitega, mis soodustab naistevastast vägivalda, seab ohtu nende tervise ja võimendab uimastitega seotud ohte naistele.

Need, kes soovivad juhtida tähelepanu uimasteid tarvitavate naiste probleemidele ja vajadustele, võivad 26. juunil panna selga midagi oranži, mis sümboliseerib võitlust naistevastase vägivalla vastu, ning teha endast pilti koos loosungiga „Olen solidaarne naistega, kes võitlevad uimastisõja vastu!“ või „Toetan uimastisõja vastu võitlevaid naisi!“ ning saata foto suhtlusvõrkudes levitamiseks e-posti aadressile rlbirgin@yahoo.com.au.

„Mitte midagi meie jaoks ilma meieta” – Uus Kogukonna keskus kirde Eestis.

24. mail kellast 13.00 kuni 17.00- ni toimub kogukonna keskuse avatud uste päev, mille on loodud EHPV-Eesti HIV-positiivsete võrgustik, www.ehpv.ee ja MTÜ LUNEST, www.lunest.ee, Johvi Rakvere 4a.

Esimest korda Eestis luuakse ainulaadne keskus, kus teenuseid osutatakse mitmetele sihtrühmadele ja haldatatakse kogukonna esindajate poolt. Keskuse loomine oli võimalik luau erinevate projektide baasil, mille ka toetas Tervise Arengu Instituut (TAI).

Avamise ajal esitatakse keskuse eesmärk ja teenused, mida kogukonnad ise hakkavad osutama enda jaoks. Kahtlemata keskuse avamine aitab, lähenema tõelistele muutustele, eelkõige, seoses konkreetsete inimeste eluga. Keskuse korraldajate sõnul:

„Tänapäeval on väga palju erinevaid väljakutseid – stabiilse rahastamise puudumine, rünnakud kogukondadele, ühiskonnas on eelarvamuste ja pingete õhkkond HIV-positiivsete inimestele ja narkootikumite ja psühhoaktiivsete ainete kasutamise. Me peame üles ehitama ühtekuuluvuse, mis põhineb võrdsuses ja vabaduse põhimõtetes, need on aluspõhimõtted.”

Maailma paremaks muuta, saab meist igaüks teha seda ühtsuses, mitte vastuollu “uue kogukonna arengu etapi raames, rõhutatakse rohkem tervisele ja sotsiaalselt olulistele haigustele, profülaktika, ravi- ja toetusõigustele. EHPV ja LUNESTi organisatsioonid loodavad riigiabile, sest kõik need tegevused on kooskõlas Eesti uutes plaanides HIVi strateegilistes tegevuskavades. Õiguste kaitse peaks olema lähituleviku eesmärk, inimeste huvide kaitsmine, kogukondlike kogukondade teenuste arendamine.

Eestis on praegu keerulised poliitilised asjaolud, kuid samal ajal on peamiseks eesmärgiks võrdõiguslikkuse jälgimine, mis tahes õiguste diskrimineerimise, igasuguse rühma vastu! Meie Eesti peaks olema inimeste jaoks õiglane.

Keskus pakub mitmeid olulisi vajadusi, mis peavad olema õiglaselt täidetud. Vajadused põhenevad väärtustel, humanismil ja õiguspõhimõtetel. Praegu on palju sündmusi, mis jagavad inimest ja kus ründatatakse solidaarsust. Kuid ainult kogukonna võimu kaudu, saab teha püsivaid muutusi, ühine koostöö on vajalik!