LUNEST

Kõnekas vaikus: enamik erakondi ei pea uimastivaldkonda oluliseks

Enamiku jaoks Eesti erakondadest ei ole pakiliste ja süvenevate uimastiprobleemide lahendamine prioriteet, nendib valdkonna organisatsioonide ühispöördumise üks autoreid, MTÜ-de LUNEST ja TRUST EST esindaja Mart Kalvet. Tekst ilmus algselt veidi muudetud kujul ajalehe Õhtuleht veebiversioonis.  

Eestis tegutsevad kahjude vähendamise, sõltuvusravi ja uimastiennetuse valdkonna organisatsioonid saatsid juunis Eestimaa erakondadele ühispöördumise, milles küsisid, milline on nende nägemus Eesti uimastipoliitika, sõltuvusravi ja kahjude vähendamise valdkonna tulevikust, kuidas nad kavatsevad tagada valdkonna teenuste piisava rahastuse ja kättesaadavuse, kas nad toetavad uusi meetmeid ning kuidas plaanivad edendada valdkondadeülest ennetust ja varajast sekkumist. 

Pöördumisele laekunud vastuseid oleme avaldanud alates 26. juunist. Täna, ülemaailmsel üledoositeadlikkuse päeval, on sobiv aeg teha sellest algatusest kokkuvõte. 

Kõigepealt suur tänu erakondadele, kes võtsid vaevaks pöördumisele vastata. Erakond Eesti 200, Eestimaa Rohelised, Sotsiaaldemokraadid, Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid ning Vasakliit on meie riigi uimastiprobleemide olemuse üle mõelnud ja kujundanud üsna selged seisukohad, mida on valmis üldsusega jagama – aitäh teile! 

Eesti uimastipoliitika pole maailmale eeskuju, vaid hoiatus 

Seda, et Eesti senine uimastipoliitika on olnud edutu, on võimatu eitada. Uimastisuremus on meil kuus korda üle Euroopa keskmise. 2023. aastal suri Eestis üleannustamiste tõttu 119 inimest, 2024. aastal 97. Tänavaturul laiutavad sünteetilised opioidid, peamiselt nitaseenid ja orfiinid, samuti eri toimeainete segud, mis on eriti eluohtlikud. Üha valdavamaks on muutunud mitme aine tarvitamine samaaegselt, mis üleannustamise ja muude terviseprobleemide ohtu oluiliselt võimendab.

See ei ole ülejäänud maailmal märkamata jäänud; juulis avaldas The New York Times põhjaliku artikli siinsest troostitust olukorrast ja selle põhjustest. Ehkki mõned siinsed ametkonnad üritasid sotsiaalmeedias seda serveerida kiitusena Eesti edule võitluses fentanüüliga, annab ainuüksi artikli pealkiri meie jõustamisponnistustele hävitava hinnangu: “Eesti võitis sõja fentanüüliga. See, mis järgnes, oli veel hullem”. Sama kinnitab eile Saksa rahvusringhäälingus eetris olnud saade Europamagazin. 

Riigi narkopoliitiline strateegia aastani 2030 on üliedumeelne, kuid kolm ja pool aastat enne selle eesmärkide saavutamise tähtaja kukkumist oleme jätkuvalt ummikus – vajalikke teenuseid ja meetmeid on liiga vähe, need on alarahastatud ja võitlevad ellujäämise nimel. Lubadus viia narkosurmad 2030. aastaks nulli hakkab sellises olukorras mõjuma halva naljana. 

Seega tekitab enesestmõisetatavalt nõutust ülejäänud Eesti erakondade, kes meie pöördumisele meeldetuletustest hoolimata vastamata jätsid, ilmne soovimatus teemat käsitleda. Enamgi veel – oleme sunnitud nentima, et uimastipoliitika, uimastiennetus ja sõltuvustervishoid ei ole nende jaoks olulised valdkonnad. 

Uimastiteemadel vaikivad ka parteide programmid 

Reformierakonna programm piirdub napisõnalise lubadusega toetada AIDSi vastaseid programme. Keskerakond on sama kidakeelne, tõotades “tähistada ja ennetada sotsiaalseid probleeme nagu narkomaania, vägivalla (sic!) ja kuritegevus”. Isamaa pole 2027. aasta valimiste programmi veel avaldanud; 2025. a KOV-i valimiste programmis uimastipoliitilisi teemasid ei puudutatud. Parempoolsete üldprogrammis puuduvad need teemad samuti, nagu ka Vabaerakonna Aru Pähe KOV-i valimiste programmis ja erakonna KOOS programmis. EKRE üldprogramm lubab midagi, millest meil hetkel karjuvat puudust pole – luua “uimastisõltlastele võõrutuskeskused, kus pakutakse tööteraapiat, sotsiaalset ja psühholoogilist abi ning hingelist nõustamist”. 

Valigem neid, kes hoolivad

Kodanikel, kelle jaoks uimastipoliitika, uimastiennetus, kahjude vähendamine ja sõltuvustervishoid on olulised, jääb praegu üle langetada valik erakondade vahel, kes nendega sarnaselt toksiliste uimastite ja üledoosisurmade kriisi pärast südant valutavad ning selle muutmise nimel midagi ette võtta kavatsevad. Meie leidsime nii Eesti 200, Roheliste, Sotsiaaldemokraatide, Rahvuslaste ja Konservatiivide kui ka Vasakliidu saadetud vastustest pöördumisele punkte, mis meile meeldivad, nii et soovitame kõigil tutvuda sellega, kuidas need poliitilised organisatsioonid kujutavad ette võimalikke lahendusi Eesti uimastipoliitilisele katastroofile. 

Samas kutsume erakondi, kes meie pöördumisele ei reageerinud, enne valimisi oma seisukohti uimastite ja sõltuvuste valdkonna probleemide osas siiski avalikustama – et kodanikel oleks järgmisel aastal valimiskasti ees vähem kõhklusi ja vastamata küsimusi.